Wallace Falls State Park matkarada

Nüüd läheb põnevaks. Saime lennukonteinerid koos portsu matkaasjadega kätte ning planeerisime nädalavahetuseks kohe ka päevamatka. Ilma lubas sellist poolpidust, aga piisavalt talutavat, et üks tiir looduses teha. Me polegi ju peale siia jõudmist veel linnast välja saanud. See osa riigist on teada-tuntud ilusa looduse ja ägedate radade poolest. Margus tegi hommikukohvi kõrvale kodutöö ära ning valis välja sobival sõidukaugusel ja sobiva pikkusega matkaraja, mille kohta veebis päris palju head ja toredat öeldud oli.
Wallace Falls State Park matkarajad asuvad meist umbes 65 kilomeetri autosõidu kaugusel, https://www.alltrails.com/parks/us/washington/wallace-falls-state-park

Ühendasin meeldiva kasulikuga ja hüppasin ise rooli. See oli hea võimalus mul ka kohaliku autosõiduga aina rohkem sina peale saada. Tee sinna oli päris kihvt. Lopsaka loodusega ümbritsetud tee ääres paiknesid madalad väikesed asustused, ilusad jõed ja farmilaadsed kompleksid. Mõned neist kiratsesid, mõned tundusid täitsa tegusad. Huvitav avastamine, et kuidas siis kah need maapiirkonnad välja näevad.
Matkaradade alguses olev parkla oli autosid suhteliselt palju. Tegu on võrdlemisi populaarse kohaga. Eks ta on paras rahvamagnet oma ilusate koskede ja kõrgete vaadete tõttu. Need kõrged vaated on täitsa olemas, sest edasi-tagasi kokku 9km pikkune matkarada tõesti kulgebki 4 kilomeetrit ülesmäkke ning siis sama teed pidi alla tagasi. Tõus kokku on umbes 470 meetrit, mis on päris korralik võhmatrenn.

Rada algab sissejuhatuseks sileda teega, eemal taustaks lumised mäed. Edasi suundub see ürgse välimusega tihedasse metsa, kus puud on vaat et latvadeni polsterdatud paksu samblakihiga. Sekka mõned sillad jõe ületamiseks. Ilm on prognoosile vastupidiselt päris soe ja päikesepaisteline.

Edasi algab pidev mäkketõus, mille vahepeatusteks on vaateplatvormid koskedele. Võrreldes tegelikkusega ei anna siinolevad pildid pooltki ronimistunnet edasi. Küll aga jagavad väga ägedaid vaateid 😉
Vahepeal on jõudluse osas küll tunne, et kohe köhin oma kopsud välja, aga samas on suu kõrvuni, sest nii kihvt metsarada on.

Matkajaid on keskmiselt, aga igas vanuses. Noorimad, kes veel ise ei kõnnigi, on raamiga selga visatud. Igaüks neist saab valida, kui kõrgele parasjagu tuju on ronida. Kõigi vanuse- ja etnogruppide hulgas on esindatud ka ports erinevas suuruses koeri. Väga kirju seltskond. Tunnustan kõva häälega, et matkakultuur elab siin maal veel pikalt edasi. Järsku imestab üks vastutulijatest kõva häälega ja väga ameerikapäraselt: "Marcus?!" Misasja - tuttavad suvalisel Ameerikamaa matkarajal? Tegu on ühe siinse Marguse kolleegiga, kellega nad on matkamisest tööl rääkinud. Kõikidest nendest kohtadest ja aegadest, otsustas ta just seal matkata. Äge juhus igatahes.
Mida kõrgemale liigume, seda rohkem kohtame lund ning lõpuks on rada ise ka libedat lumesodi täis. Prognoosime, et allatulek ei ole nii vahva. Vaateplatvormidel läheb horisont aina võimsamaks. Enam ei ole ainult kosk, vaid ka kaugemal asuvad Mt. Baker mäed. Sileda riigi kodanikule on see suur asi neid näha.

Matkaraja "tipp" võetud (piltidel esimene kella ekraan näitab raja tipu ja teine matka lõpu numbreid), suundume alla tagasi ning nendime, et algus meie matkalise-elule on väga paljulubav.
Kokkuvõtteks veel seda ka, et matkarada oli kenasti tähistatud ning hästi läbitav. Keerukuse astmed olid viitadega tee serval, mille abil said need inimesed hoiatatud, kes päris lõpuni ronida ei viitsinud. Sillad, astmed, laudteed olid samuti korralikud. Rajale pääsemiseks tuli lunastada ka pilet 10USD. Võimalik on soetada ka 30USD hooajapilet, mis peaks võimaldama külastada erinevaid kohti. Selle kohta peame veel veidi uurima.
Kokku tuli 9.4 km, 2 tundi ja 44 minutit hästi veedetud aega.
Kodukanti tagasijõudes lubame endale ühe ringi rämpstoitu. Kuidas sellega läks, kirjutab juba meie rämpstoidukriitik Margus:
http://www.matka.space/fast-food-wendys/
😁