Autotripi eri: Väikeste (aga hingelt suurte) linnade tuur

Sügisel võtsime koos Marguse vanematega ette autotripi, mis pidi kulgema mööda rannikuservi, et näha sealsete linnade palet ja inimeste elu. Tol retkel me tegelikult käisime ka Hurricane Ridge's Olympicu mägesid vaatamas, aga sellest juba kirjutasin eraldi. Rahaga vooderdatud burksikohta kohtasime ka just sellelsamal retkel. Jätkuvalt toimus kogu seiklus siinsamas Washingtoni osariigis.

Vallutatud punktidega ring tuli umbes selline nagu alltoodud kaardil. Panen kirja mõned erilisemad pärlid ja märksõnad, mida sellel teekonnal avastasime.

Praamisõit Edmonsist Kingstoni

Selleks, et kohe põnevatesse rennikuäärsetesse kohtadesse sattuda on mõistlik liikuda praamiga. Variante on mitmeid. Meie sõitsime oma parima äranägemise järgi Edmondsisse ja kimasime sealse praamiga Kingstoni, kust põhiretk võis alata. Praam oli nagu praam ikka. Pargid auto ära ja lähed kohe puhvetisse sööma 😀 Sõit kestab umbes pool tundi.

Suquamish muuseum

...jäi meie teele puhtjuhuslikult, kui võtsime Kingstoni praamisadamast suuna Port Gamble peale. See on Ameerika põlisrahvaste kultuuri ja ajalugu kajastav muuseum. Otsustasime hetkeemotsiooni ajel sisse keerata ning see otsus tasus end kindlasti ära. Lisaks põnevatele esemetele oli seintel väga palju head lugemist Seattle ja selle ümbruse kujunemise kohta kuni tänasesse päeva välja.
Lisaks oli seal Edward Curtis'e fotonäitus vanade Seattle elanike ja linnapildiga. Aastatest 1800ndate lõpp ja 1900ndate algus. Päris lahe oli võrralda neid tänaseid tänavaid nendesamade vanadel fotodel olevate kohtadega. Oi, kuidas mulle meeldivad vanad fotod!

Port Gamble

Tuhande elanikuga pisike Port Gamble on tuntud kui hästi säilinud ajalooline linnake. Tänavapilti on hoitud sellisena nagu ta oli 1850ndatel aastatel. Tänavaäärsed puidust majad on äärmiselt vanahõngulised ning armsad. Põhitänavalt, mis viib rannikuni välja, leiab külastaja nii söögikohti, kui pudi-padi poode.

Port Townsend

Minu jaoks oli Port Townsend kindlasti selle tripi linnadest kõige ägedam. Linnapilt. Vaated lahele. Purjekasadam. Ajaloohõnguline ja kirev. Siin ma nüüd piltidega ka ei koonerda 😀 Ma ei ole veel Ameerika idarannikule jõudnud, seega arhitektuuriliselt oli see linn minu jaoks senikogetud paikadest kõige kõigem.
Arhitektuur pärineb linna loomisaegadest, milleks olid 1850ndad aastad.
Siinkohal tuleb kogu aeg endale samas meelde tuletada, et Ameerika "vana" ei ole võrraldav Euroopa vanaga. Euroopa mõistes on see vägagi uus.
Linna võtmerolli omas algusaegadel eeskätt laevasadam, mis oli USA läänerannikul tollal üks suurimaid.
Hetkel elab Port Townsendis ümmarguselt 10 000 inimest. Linnas ringi käies saab kohe aru, et seal toimub pidevalt midagi huvitavat. Antud juhul näiteks rahvusvaheline filmifestival. Kindlasti olen nõus sinna tagasi minema ja näiteks ühe ööbimisega variandi tegema. Soovitan külastada, kes siiakanti satub.

Port Angeles

Port Angeles oli ühtlasi ka meie ööbimispaik. Jõudsime sinna üsna õhtul ning plaan oli minna linnapeale keha kinnitama ja siis end pikast päevast välja puhata.
Ööbimiseks valis Margus meile taotluslikult motelli. Sellise võimalikult klassikalise. Sellise, kuhu filmis tavaliselt mingid põgenevad rändurid pagevad või siis kus armukesega kokku saadakse 😀 Kui ma seni olen seda motelli mõtet igati kahe käega toetanud, siis selle motelli puhul tuli draama ka ikka ära. Ise tegin. Noh. Selgus, et toad olid esimesel korrusel ja toa uks avanes sisuliselt voodist otse tänavale. Minu päevast väsinud hing tõmbas muidugi kohe draama üles, elavalt demonstreerides, kuidas tänavalt on nii lihtne igasugustel meie tuppa a)aknast sisse vaadata b) uksest läbi tulla c)sada muud asja 😀 Kokkuvõttes asi nii hull ei olnud.
See etapp kenasti läbitud, läksime õhtust linna avastama. Parasjagu oli kesklinnas miskine elava muusika festival käimas. Meie olime toidu järele rohkem näljased, seega üritasime rahvast täis kohtadesse löögile saada. Oli meeleolukas õhtu.

Avastasin just, et sellest linnast mul väga pilte ei olegi. Kuna jäime ajaliselt väga õhtusse, siis kottpimedas midagi silma ei hakanud ning hommikul oli juba plaan edasi kimada.

Poulsbo

Enne Pousbosse jõudmist vaatasime ära Hurricane Ridge'e ning leidsime selle suurepärase rahavooderdustega burgerikoha. Aga see selleks.

Poulsbo on täpselt selline linn, mille pärast mulle pisikesed rannikuäärsed kohad ka hirmsasti meeldivad. Need on kohe omaette erilise hõnguga. Poulsbo teeb muidugi veel erilisemaks see, et teda ju kutsutakse "Väikeseks Norraks". Linnas ringi patseerides püüab silm igasugu Skandinaavia ja viikingite elemente kinni. Selgus, et praeguse 9000 inimesega linna ongi 1800ndate lõpus asutanud üks norrakas ning võib ainult arvata, mis päritolu kogukonnad siin siis levisid. Väga kihvt. Mis puudutab üldse siinset Skandinaavia tausta, siis mainin ära, et ühes Seattle linnaosas, Ballardis, asub Nordic Muuesum. Seda külastades sai selgeks, KUI suurt mõju tegelikult Põhjamaadest kunagi Ameerikasse pagenud inimestel siinsele piirkonnale mõju on olnud.

Bainbridge Island ja praamisõit Seattle'isse

Siit sõidab praamiliin Seattle'isse. Jõudsime kohale üsna õhtul, mis tähendas, et jõudsime linnapeal teha väga põgusa tiiru. Kindlasti tahan seda uuesti ja rahulikult avastada.
Küll aga tähendas õhtune aeg ilusaid vaateid praamilt Seattle panoraamile.

Tänaseks kõik.