CSI Kirklandi moodi
Praktilisi asju on ikka huvitav võrrelda, et kuidas siin on ja kuidas kodumaal. Mul just ongi üks väga praktiline lugu jagada 😀
Meil varastati kõik rattad ära. Korraga. Kõik tähendab, siis kokku 3 ratast: minul oli siia kaasa võetud maastikuratas ning Margusel nii maastiku- kui maanteeratas. Õhtul olid nad alles, aga hommikul uksest välja astudes, haigutas rattanurgas tühjus. Ilmselt oli keegi päevasel ajal silma peale pannud ja tuli nüüd öösel meie ukse taha kobistama. Uskumatult vaikselt oli asi ära tehtud, sest üldiselt on tuppa kuulda, kui trepil keegi madistab. Kolme puntrasolevat ratast ei ole väga lihtne ja mugav öövaikuses teisaldada. Seda ilma igasugust kolinat tegemata. Aga näed, kellegil õnnestus. Isegi haukumisaldis altnaabrite klähvits ei alarmeerinud nagu ta tavaliselt pakikullerite peale teeb.
Hoidsime rattaid oma kolmanda korruse korteri välisukse juures treppide küljes lukus. Et kuidas me üldse söandasime oma rattaid korterist väljaspool hoida? Kuna see konkreetne nurk asub vaatega sisehoovi ning suurele tänavale ei paista, siis ei osanud me ka karta, et keegi meie turvalisena tunduvas piirkonnas neid ärandama taipaks tulla. Seda enam, et meie trepp paistab kenasti vastasmaja akendesse (naabrivalve) ning valgustus on 24 tundi peal. Tavapäraselt meil siin kahtlasi tegelasi ringi ei uita. Selliseid võib pigem kohata, kui Seattle'i epitsentrisse jõuda. Samas jälle voorib majadevahel igapäevaselt omajagu paki- ja toidukullereid. Amazon on ju niiiiii mugav 🙂 Ühesõnaga, mine tea, võib olla siis jäi kellegile silma. Või tullakse sihilikult mujalt poolt meie linnaossa "vargusturismi" viljelema. Seda on kodumaalgi ette tulnud.
Ratastest oli kahju, sest siinne rattakultuur on tasemel ja sõita saab aasta läbi (kui just erakorralist lund maha ei saja). Usutlesime isekeskis, et vargad tegid tegelikult meie rataste näol natuke kehva valiku, sest kõik kolm isendit olid Cube'id, mida siinses tänavapildis väga ei kohta. Võibolla polegi neid nii lihtne realiseerida? Lisaks veel see nüanss, et kaks neist olid maastikurattad, aga siin on maantee- ja cyclocrossikad palju popimad. Teisest küljest olid rattad päris heas seisus, niiet selles suhtes jällegi oli saak tummine.
Ühesõnaga huvitav olukord, mida siin Ameerikamaal nüüd pusida. Et kuriteo sündmuskohal midagi enam vaadata ei olnud, siis läksime piltide ja ostupaberitega Kirklandi politseijaoskonda avaldust tegema. Meid võttis vastu üks sõbralik noor konstaabel, kes loo ära kuulanuna silmnähtavalt rõõmustas meid nähes. "Kahju, et me just niimoodi kohtume, aga minu vanaisa oli rootslane ja vanaema eestlane!", teatas ta. Meie ka elevdusime, sest tihtilugu ei teata, mis see Eesti ongi. Nüüd aga praktiliselt sugulane üle leti 😀Andmeid registreerides rõõmustas politseinik veel kattuvate sünnipäevade üle ja jutustas paari lausega oma perekonna tausta. Tal oli ka nüüd elev päev.
Kuna rataste koguväärtus tuli kokku omajagu suur, siis prioritiseeriti see ära ja politsenik teatas tähtsalt, et tegu läheb juba felony alla, mis on meie mõistes kriminaalne kuritegu mitte pisivargus. Väga palju lootust ei julenud ta meisse siiski süstida, aga tunnistas temagi, et näeb meie rattamarki esimest korda. Et see loob hea tõenäosuse järelturul eristumiseks. Lisaks on õiged pildid juures, millega on hea varastatud ratas tänaval tuvastada. Praegu ei pidavat veel rattavarguste hooaeg olema. Pigem kaob neid suveperioodil.
Sõitsin peale politseis käimist pea mõtteid täis koju tagasi. Oma korterikompleksi sisse keerama hakates tabas mind kummastav vaade: minu helesinine ratas seisis nagu ilmutus kõrvaltänava nurga peal. Kuidas me seda enne ei näinud? Parkisin kähku auto ära ja lippasin asja uurima. Keegi oli selle vastu aeda nõjatanud ja seal ta lihtsalt seisis nagu poleks midagi juhtunud. Veidi eemal, ilupõõsastega peenras, vedelesid ka meie 2 rattalukku.
Ahah. Et siis naisteratast polnud vaja seekord... Talletasin sündmuskoha ja leitu pildile ja vedasin kogu kraami koju tagasi. Trepikoja juures kohtusin naabritega, kes mind natuke naljakalt vaatasid. Ju siis ratas ja ratta küljes olev katkine lukk olid piisavalt kummaline vaatepilt. Teatasin neile enne, kui nad midagi öeldagi jõudsid innukalt, et ei - ma just ei pannud seda ratast pihta, vaid taasleidsin selle 🙂
Teavitasime oma politseiuurijat ka, et üks on leitud, et mis nüüd edasi. Selgus, et ratas ja lukk tuleb viia sõrmejälgede tuvastamiseks politseisse. Nagu CSI, nii põnev 😀 Vedasime ratta ja lukud kohale. Paari päeva pärast saime teate, et võib uuesti järele minna. Ratas oli musta sõrmejäljepulbriga omajagu "nõgiseks" tehtud. Sõrmejälgi siiski ei saadud. Sõrmekohad on raamil näha, aga ilma mustrita, sest toimetati kindad käes. Öeldi, et asja uuritakse ning teavitatud on ka rattapatrulle. Elame, näeme...
Järgmine on samm siis kindlustus. Siin on kindlustusega niimoodi, et kui korterit üürida, siis kodukindlustuse sõlmib rentnik ja kindlustus katab lisaks eluruumidele teatud ulatuses ka isiklikud asjad. Ehk siis politseisse avalduse teinuna oli täitsa mõistlik katsetada, kas ka käesolev rattavargus on sellega kaetav. Meie siinne korterikindlustus sai üürima asudes tehtud maksimaalse kattega. Kindlustuse aastatasu oli 140 dollarit, mis pole üldsegi palju. Kahjusumma, mille esitasime, oli ümmarguselt 4300 dollarit.See on mõistagi soetamise arvete alusel kalkuleeritud. Omavastutus antud juhtumi puhul on 500 dollarit. Kindlustuse lahendus tuli üsna kiirelt ning positiivselt. Kompenseeritav summa jaguneb kahte ossa. Esimene väljamakse tehakse summas 2400 dollarit. Kui see summa oma varastatud esemete asendamise peale ära kulutatud, siis peale kviitungite esitamist kantakse veel ilmselt midagi juurde. Isenesest pole üldse halb lahend, arvestades, et rattad ei olnud enam tutikad.
Kui uued asjad on varastatud esemete asenduseks ära ostetud ja ilmaime läbi kumbki vanadest ratastest välja peaks ilmuma, siis on mitu varianti. Ese võib jääda politseile asitõendiks mistahes aegade lõpuni või annab kindlustus sulle võimaluse ratas endale tagasi osta. Või siis jätad selle kindlustusele, kes ise edasi vaatab, kuidas asi realiseerida.
Selline lugu siis.