Hawaii: Ironman tavainimese sussides

Elasime just kõik kollektiivselt paar kuud tagasi Mariale kaasa. Alustasime kaasaelamisega juba ammu enne Hawaiile jõudmist ja ega hiljemgi oli veel see emotsioon järelkajana sees.

Kogu Maria ettevalmistust kõrvalt vaadates, blogi lugedes ja lugusid kuulates, hakkasin Hawaiil isekeskis mõtlema, et kas meie - valdavalt tervisesportlase tiitlikandjad - saame ikka aru, mida tähendab osaleda Ironmanil. Ja just nimelt Hawaii Ironmanil, sest nagu ma juba ka varem olen kirjutanud, on see Ironmani võtmes tipp ja lagi. Kes ei tahaks oma nimega olla sellel tahvlil esindatud.

No ja teistele ka uhkustamiseks 😀:

Minu enda maksimaalne saavutus on poolmaratoni läbimine, milleks ma kunagi hardalt ette valmistasin. Alguses tundus see nii ilmvõimatu, aga ära ma selle jooksin ja olin silmad kalkvel ning uhke ka. Ehk siis eelneva kogemuse põhjal võib kindlalt öelda, et tegelikult ma ei saa päris kindlasti aru, mida tähendab Ironmanil osalemine.

Seega on vaja läbi teha mõtteülesanne. Nõjatugem selg vastu tugitooli ja kujutagem ette järgmist.

On võistluspäeva hommik. Äratus kella nelja ajal. Mis siis täna plaanis? Ujumine, rattasõit ja jooks. Okei - enamik meist on neid kolme proovinud, niiet me kujutame ette mis need on.

Kõike seda ei torma niisama tegema. Enne tuleb peensusteni aru saada ja kategoriseerida, mida võistlusel vaja läheb ja vaja läheb päris mitut asja, uskuge mind. Palusin Marialt näitlikustamiseks pildi.

Oot, mis asjad need kõik on?!

On mis need on - kõiki läheb vaja. See on selge. Niisiis triatlon alga! Paar tundi enne stardipauku on võistlejad igaüks tegelenud oma vaimse ja füüsilise ettevalmistusega. Kõik nokitsevad midagi ja ootavad oma hetke. Ainult nad ise teavad, mis nende peas toimub ja seda ma tõesti ei oska seda enesele visualiseerida. Visualiseerin siis järgnevaid alasid ja senituttavat mõõtkava.

Ujumine. Ujuda tuleb 3.8 kilomeetrit. No seda tundub palju, aga mida ütleb see mulle, kes ma pole elus nii palju järjest ujunud? Et asja ja mõõtkava lihtsustada, teen endale mõttes ühe marsruudi. Alguspunkt Liivalaia 12 Swedbanki maja (olles seal töötanud, reageerib minu lihasmälu väga hästi sellele asukohale). Suund on mööda Tartu maanteed lõunasse. Vaatame, kuhu siis jõuab. Aegade osas lähtun Maria tulemustest.

Start 07:20! Alustan Liivalaia 12 maja eest kroolimist suunaga Tartu maanteele. Ülemiste järve ma ei saanud seetõttu võtta, et ma ei kujuta selle mõõtkava päris hästi ette ja selleks ma oleks ikka võtnud maismaa näite. Niisiis Tartu maantee. Ujumise stardis on kindlasti nii palju inimesi, et keegi tirib kindlasti mind ka õlast või saan kellegi kannaga togida. Kindlasti! Ei saa vist kohe rahulikult rütmi ka sisse, ma kujutan nii ette. Klaustrofoobia tuleb. Aga see ei ole veel kõik. Ega ma siis siledas basseinis ei uju. Tegu on ikkagi ookeaniga. Uhh...vesi on mega soolane. Kuidas mereelukatega seis on? Kas kellegi käest nõelata, hammustada on tõenäosust saada? Nii palju küsimusi, ent nii vähe vastuseid.
1 tunni, 13 minuti ja 53 sekundi pärast olen nagu nipsti Tallinna Lennujaama Reisiterminali välja kroolinud. Täpselt nii pikk see distants ongi! Jube pikk. Nii, kell on 08:33, ma olen juba poolest ööst üleval olnud - nii palju on juba tehtud! Kohe tuleb helikiirusega rattasõiduks ennast valmis seada. Passimiseks ja iga varbavahe kuivatamiseks aega ei ole.

Ratas Rattaga tuleb sõita 180 kilomeetrit. Nii palju ma pole rattaga kindlasti järjest sõitnud. Uhuhuhuhuuu, palju see teeb siis....Jätkan oma teekonda Lennujaama Reisiterminalist mööda Tartu maanteed ja lisan piltlikustamiseks juurde, et teekond on megapalav, lämbe, lauspäike paistab nii, et sul ei ole kuhugi põgeneda. Tee ise ei ole pelgalt üks pikk sirge nagu alltoodud kaart näitab. 5 tunni, 13 minuti ja 34 sekundi pärast olengi Tartus, kurikuulsa Kaarsilla juures.
Kell on 13:50. Tavaliselt ma lähen kahe paiku lõunale, aga antud juhul ma annan oma ratta suvalisele vastutulijale Kaarsilla juures ning valmistun käppelt jooksuks.Päris söömata ma siiski ei ole, mugisin ratta peal erinevaid geeljaid ja kumjaid produkte. Spets värk. Aa ja juua antakse ka tee peal, ole ainult osav ja proovi sõidu pealt see pudel naerunäoga poisilt enda kätte haarata. Nii pisike asi juba valmistab peavalu...

Jooks Joosta tuleb maratonijagu maad. Kordame üle maratoni distantsi: see on ümmarguselt 42.2 kilomeetrit. Mina olen oma elus sellest ainult poolt näinud.
Tuletan endale oma mõtteharjutuses meelde, et ma olen juba napilt 6 ja pool tundi järjest hagu andnud nagu mõni meile tuttav triatleet ütleks 😉. Niisiis maraton sinna otsa. Võtan plaani Tartust Kaarsilla juurest Ülenurme suunal joosta, eks siis vaatab, kaugele jõuab. Tuletan meelde, et sigapalav on. Kui triatlonile kaasaaelajad isekeskis arutavad, kas üle tunni jaksab ja tahab õues olla, siis juhin tähelepanu taaskord, et triatleedil lõppes just 5+ tundi ja 180 kilomeetrit ratast lauspäikese käes. Ma pakun et temperatuur on selline 30 kraadi ringis.
Niisiis täispikk maraton. 3 tunni, 31 minuti ja 42 sekundi pärast olengi peaaegu Otepääl. Triatlonipealinnas, nii irooniline kui see ka pole 😀
Kell on 17:24.

10 tundi ja 4 minutit? Nii vähe selleks, et teha nii palju...Kuidas see veel võimalik saab olla? Ilmselt ainult siis kui teha Ironmaniks ettevalmistades 700+ tundi trenni ja oma igapäevaelus korralikke kompromisse. Ulme. Ulme on ka see, et keegi ei sunni sind seda tegema. Sa ise tahad 😀 Hirmsasti kohe tahad.

Ma ei teagi, kas see nüüd oligi kõige perfektsem mõtteharjutus, aga mind see kuhugimaani abistas. See on nagu tikutopsiga, mis pannakse alati eseme juurde, et inimene paremini aru saaks, kui suure objektiga tegu on. Ironmani puhul pole tikutopsiga midagi peale hakata...

Üks asi, mis mulle Ironmani puhul väga meeldis, oli kogu see meelsus ja ühtsus, mis saarel algusest lõpuni valitses. Kuigi kõigile kohalikele pole see igaaastane möll kindlasti mokkamööda, siis kusagilt ei paistnud välja, et inimesed ei oleks toetavad ja uhked selle traditsioonilise sündmuse üle, mis neile osaks on.
Pluss sportlaste endite meelsus ja vaim. Ja ega meil endilgi.
Meil, kui kaasaelajatel olid ikka Maria tiimisärgid ja Eesti lipud terve päeva vältel eesrindlikult esindatud. Särgi kujundus tuli täitsa tore - võin teinekordki kedagi selles osas aidata 😉
Palju küsiti, et mis lipp see meil selline üldse on. Tuli selgitada. Kõik ei teadnudki. Ühed kohalikud siiski hõiskasid oma rõdult meile elavalt: "Go Estonia!". Vestluse käigus selgus siiski, et nad olid enne ikka googeldanud, mis riigile tuleb hõigata 😀 Olin sellegipoolest meelitatud.

Minu jaoks selle Ironmanile kaasaelamise emotsionaalsete kogemuste topis teisel kohal oli kindlasti viimaste lõpetajate finishile kaasaelamine. Ega ei olekski ise taibanud sinna minna, kui Maria poleks peale oma pikka võistluspäeva teatanud, et nüüd tuleb minna. Et see on võistluse üks parimaid osasid vaat et...Kuna meie triatleet oli energitasemelt üllatuslikult heas vormis, siis polnud meil küll mingit vabandust välja mõelda, et miks mitte minna. Mõtle - osad on ikka veel kuskil kottpimedas tee peal. Muidugi tuleb minna.
Finish pidavat suletama 17 tundi peale starti. 17 tundi?! Selleks peab küll raudne vastupidavus ja tervis olema. Väljas oli kottpime ja teades, kui kottpime veel linnast väljas on, tuli mul klomp esimest korda kurku, kui sealsetele rassijatele mõtlesin. Õnneks oli finish rahvast täis ja kõik ootasid neid "koju". Igaüks, kes lõppu jõudma hakkas, sai tulise vastuvõtu ja ergutused. "You are an Ironman!", tunnustas meeshääl üle linna kajades neile läbi mikrofoni. Ma usun, et see andis kindlasti nii mõnelegi viimase piisa jõudu juurde, arvestades, et üks või teine lausa lonkas krampis jalga või tiris ennast piirdeaia toel unistatud finishisse. Tegu oli enamuses ka väärikamate vanusegruppide osalejatega. Seda nähes oli klomp number kaks kohe ka kurgus. Isegi mõte, et ise nad ju on seda tahtnud, ei aidanud mind väga sellel hetkel. Ülevad ja emotsionaalsed elamused. Nii oli. Tegelikult oli rohkem asju, millest kirjutada, aga need mõtted olid hetkel kõige olulisemad ära märkida.

Mõned pildifailid ka Ironmani'i trallist: