Teekond Portlandi III

Jätkub Portlandi autotripi järjejutt.

Jõudsimegi linna
Portland on meie naaberosariigi, Oregoni, kõige suurem linn. Linnas elab alla 700 tuhande inimese. Koos lisanduvate äärelinnadega on inimeste arv 2.4 miljoni ringis. Lugesin selle linna kohta kodutööd tehes ainult head ja väga head. Portland olevat multikultuurne toidu-, õlle- ja kohvilinn. Ootused olid kahtlemata kõrged. Ahjaa, Portlandis, nii nagu kogu ülejäänud Oregonis, ei ole ka käibemaksu (sales tax). Kuulu järgi käiakse sinnakanti seetõttu ka suuremaid asju shoppamas. Ja veel üks huvitav fakt naisdoost seiklejaile. Portland on üks Ameerika linnadest, kuhu on naistel turvaline üksi reisida. Ülejäänud top 5 linnad olid: Seattle, Honolulu, San Fransisco ja New York. Ma Päris täpselt ei tea, mille põhjal see Top 5 koostatud oli, kuid mulle väga meeldiks seda uskuda. Mõned kogetud peatükid sellest linnast.

Sillad ja Willamette jõgi
Oregoni osariigile lähenedes ei saa kindlasti märkamata jätta massiivseid sildu, mis tervitavad sind osariiki jõudmise puhul ning Portlandi linnaski võtavad külalisi vastu suured Willamette jõge ületavad sillad. Need lahutavad Oregoni ida ja lääne osa ning kokku on sildu 9. Igaüks oma näoga. Ilusad on nad eriti peale päikese kukkumist, kui sildade tuled ka põlevad.

Õlu
Alustan õllest seetõttu, et Portlandis oli just aset leidmas 31. humalajoogifestival nimega Oregon Brewers Festival. Seadsime ennast üle tee hotelli kärmelt ära ning olimegi juba ise ka festivaliväravatest sees. Jälle piletiraha eest ports žetoone ja tops pihku. Ole ainult mihkel ja oska aru saada, millistelt pruulimestritelt sa degusteerida või lausa juua soovid. Suures õlletelgis olid moodustunud erinevate õlletootjate letid, kuhu siis rohkelt inimeste sabasid kulges. Inimesed olid jõeäärses Tom McCall'i pargis korraliku tolmupilve üles kruvinud ning õlletelk pakatas suminast. Külastajate maailmakaardilt avastasime lisaks ülemaailmsetele külastajatele, et lisaks meile oli festivali veel mõned eestlased väisanud. Eesti keelt kahjuks kuskilt kõrva ei hakanud. Lisaks oli elav muusika nagu korralikult festivalile kombeks ning erinev tänavatoit. Meeldiv üllatus - kõik ei olnudki fritüüritud kraam. Leidsin täiesti normaalse poke kausi.
Tegime festivalile ringi peale ning otsustasime saabuva suvise õhtu vastu võtta Portlandis veel veidi ringi jalutades. Me ju tulime linna vaatama ometigi.

Õhtune Portland
Kesklinna põhitänavad, kus melu käib, on mugavalt jalutatavad. Kõik on suhteliselt puhas ja roheline. Seal on peamiselt butiigid. Nendel tänavatel toimib ka tihe trammiliiklus. Kuna olime festivalil oma õhtuse toiduringi juba ära teinud, siis otsisime pigem kohti, kus niisama sumiseda ja mõned dringid võtta. Selliseid kohti oli kesklinnas oodatust vähem, aga mõned huvitavad me siiski leidsime, kus sai ka kohalikku käsitööõlut proovida. Oma Chinatown on ka Portlandil, aga minu jaoks selle ehedus suuresti piirdus värava ja paari hoonega. Samas öeldakse, et seal pidavat olema söögikohti ja muuseume, niiet kel on pikemalt aega - võib sellele linnaosale võimaluse veel anda.

Tänavatoit
Tänavatoidu valikuga on Portlandis hästi. Räägin jälle sellest samast kesklinna alast. Seal on mõned tänavad tihedalt food truck'e täis ning neid on igale maitsele: korea, mehhiko, india, jaapan, hiina, hot dogid, burgerid jne jne. Ja ka hommikusöögi truckid. Alustasime oma järgmist päeva ühes sellises, kes pakkus erinevate põnevate nimedega hommikusaiu. Tundub, et koht oli pop, sest hommikunägudest tekkis ühel hetkel sinna korralik saba.

Kodutud
Esimesel linnaõhtul ma ehk ei osanudki neid niipalju märgata. Järgmisel hommikul kohvi- ja hommikusöögikohta otsides oli aga vaatepilt suhteliselt halb. Sisuliselt igal tänaval oli keegi. Mõni neist kohmitses oma ostukärusse ära mahutatud eluga, mõni neist alles magas ning mõni arutles iseenesega olulistel või päevakajalistel teemadel. Erinevalt Seattle'i epitsentris kohatud tegelastest, nad meist eriti välja ei teinud. Välja arvatud üks agressiivne naine, kes ilmselgelt vihkas kõiki teisi sookaaslasi. Sättisime endid igaks juhuks teisele tänavale. Teema kinnituseks tuli hotelli TV-st ka pintsaklipslaste debatt kodutuse teemal ning kuna valdavalt olid kodutud noored käed-jalad-terved inimesed, kes kuidagi ikka eneste eest võidelda suudaks, siis juurdlesin napilt terve päeva selle teema üle. Et miks see kõik ikkagi nii on.

Woodoo Doughnut
Ikooniline ja kohustuslik sõõrikukoht, kus saab erinevaid absurdseid sõõrikuid ja pontšikuid manustada. Neid on Portlandis kaks tükki ning järjekorra järgi otsustades on tegu suure turismimagnetiga. Millegipärast on nende tunnusvärv roosa, mis pole just väga voodoo. Inimesi ei näi see häirivat ning koha ümber käib tihe sagimine. Woodoo Doughnut pole mingi tavaline sõõrikoht. Lisaks küpsetamisele ja glasuurimisele panevad nad ka näiteks inimesi paari. Tseremooniaid viiakse läbi nii ametlikult, kui lihtsalt vaatemänguks. Niiet, ei pea olema just Las Vegas...
Tegime ka vuntsid magusaks ning proovisime ära süüa näiteks Bacon Maple, Bar'iWoodoo Doll'i ning Dirty Bastard nimelised hõrgutised. Esimene ikka oligi korraliku peekoniga. Üsna ruttu saabus suhkru üledoos ja päris kõike ei jõudnudki ära hävitada, kuid tuleb tunnistada, et pontšikute sai oli nostalgiliselt hea ja imepehme. Nom nom.

Portlandis plaanisime avastada veel Alberta nimelist linnaosa, aga sellele kulutan terve eraldiseisva peatüki. Alberta lihtsalt oli sedavõrd rikkalik.