Tänupüha

Lugu sellest, kuidas Chad ja Amanda olid sedavõrd kenad, et kutsusid eestlased oma ameerika koju tänupühasöömingule.

Tegu on läbi ja lõhki Ameerikamaa inimestega, mis tähendas muidugi autentset kogemust. Tunneme neid tänu sellele, et ka Chad töötab Microsoftis. Eelmisel aastal, kui sel ajal veel turistina Margusega kaasa tulin, kutsusid Chad ja Amanda meid oma koju õhtusöögile ning kohe oli selge, et toit on nende kahe suur ühisosa. Üks on pärit Texase ning teine Kentucky osariigist, seega nad täiendavad üksteist veel ka omakorda selles kirevas ameerika köögis.

Oli üsnagi loogiline asjade käik, et peale siiakolimist need kaks enesele külla palusime ning neid kartulisalati ja äädikašašlõkiga kostitasime. Vot siis tuligi juttu ka tänupühadest ning sellest, mida seal kõike süüakse. Meie kohalikud külalised viskasid õhku mõtte, et me võiksime ju seda kõike tänupühade saabudes nende kodus koos proovida. Kuna tegu oli südasuvega, siis sinna see jutt jäi, kuid nemad juba oma sõna ei murdnud. Suur oli rõõm, kui tänupüha söömingu kutse meile ühel hetkel sülle potsatas.

Tänupüha tähistatakse Ameerikas novembri viimasel neljapäeval ning tundub, et see püha on kohati vaat et olulisem, kui jõulud. Pered saavad kokku, et varakult koos laua taha istuda ja ühiselt aega veeta. Ära ei unustata ka heategevust, seega on üsna tavaline, et neile, kel hetkel ei lähe väga hästi, jagatakse sooja toitu või aidatakse muud moodi. Kogu see "giving back to the community" vaimsus hõljub juba mõned nädalad enne tänupüha eriti tugevalt õhus ning see ei saa kedagi külmaks jätta.

Chad ja Amanda elavad oma peredest eemal, seega me suurele suguvõsakokkutulekule mõistagi ei sattunud. Küll aga kästi meil söögi osas vaim valmis ja kummiga püksid jalga ajada - menüü ähvardas tulla väga rikkalik. Mida siis külalisena kaasa võtta? Uurisime veidi traditsioonide tausta ning õige mõte tundus ise ka midagi söödavat kaasa pakkida. Et rammusale piisavalt rammusaga vastata, osutus meie külakostiks napoleoni kook, mille valmistamise ma Marguse ema abiga omandanud olin. Lisaks suur sügisine kimp lilli perenaisele, mis on ka täiesti traditsioonidele sobilik lisand.

Tänupüha nädalal neljapäeva ja reeded enamusel töörahvast vabad päevad. Võrreldes teiste siinsete pühade ja vabade päevadega, mida oleme seni kogenud, oli tunne veidi teine. Oma tavapärasel terviseringil kohtasin kergliiklusteel vähem inimesi ning liiklus oli üleliia rahulik. Kus kõik need tuhanded autod on kadunud? Lisaks tabas meid esimest korda tõdemus, et siinmail ikkagi mõnikord pannakse toidupoed päris kinni. See tuli meile jube ootamatult.

Chadi ja Amanda juurde jõudes avanes meile köögis rikkalik vaatepilt toidust ja kahest toimetavast võõrustajast. Kalkun oli 5 tundi ahjus olnud ning seejärel vaagnale lahti lammutatud. Kalkuni sees olnud saiapudine täidis oli serveeritud eraldi lisandina. Üliglamuurne see välja ei näe, aga nii on kombeks. Lisaks oli pererahvas valmistanud suure käntsaka kalkunisinki, kartulitampi, rohelise oad erineval kujul ning ühe rammusa pajaroa, mis kangesti meenutas vanakooli kartuli-seenesousti maitseid. Aga see polnud veel kõik. Tublilt oli esindatud ka bataat. Üks variant ahjubataati oli tehtud magusa tumeda glasuuriga ning teine variant vahukommidega. Ma kordan: vahukommidega 😀 ja tõesti - see oli mõeldud soolase lisandina kalkuni juurde. Antud roog pärines siis Chadi pereliinidest ning ta ise ka tõdes, et veider see on ja ega nad ise seda ilmtingimata alati ei teegi. Võin kinnitada, et midagi ei juhtu, kui see kõrvalroog mõnikord ära jätta, sest kogu see kooslus on ülimalt magus.
Oli tunda, et tänupühavõhikutele oldi soovitud pakkuda võimalikult palju õigeid maitseid. Pererahvas julgustas meid viisakusest mitte sundima endid sööma, kui mõni asi veider tundub, aga nad vist ei tea, et eestlane ei lahku laua tagant enne, kui taldrik tühi on. Nii ka seekord. Enam-vähem kõigesööjana polnud mul probleemi ka igasse rooga kahvel sisse pista. Nii põnev tegelikult.

Magustoiduks oli pekaanipirukas. Taaskord päris magus ent kahtlemata maitsev annus traditsioonilist magusat. Saime aru, miks tänupühad kummiga pükstes vastu tuleb võtta. Enamus roogasid on külluslikud ja rammusad.
Chad on kirglik õllesõber ning viljeleb ise ka kodus pruulikunsti. Nii saimegi aimu tema uutest katsetustest, milleks olid vanilje- ja nõgeseõlu. Veel küpsemisjärgus, aga siiski.
Olin ütlemata tänulik selle päeva ja kõhutäie eest, see oli ehe ja uus tunne siin Ameerikamaal. Olin internetist lugenud, et peale tänupüha lõunat tavaliselt, kas istutakse koos, minnakse jalutama või tehakse uinak. Ühistukkumist me päris ei teinud, vaid valisime esimese variandi, ehk siis ühise istumise, kus ajasime veidi veel juttu ja vaatasime telepildi vahendusel erinevaid kurioosumeid.

Peale tänupüha tuleb Ameerikamaal kurikuulus must reede, kus eilse päeva hardus asendub shopingupalavikuga. Mina sellest osa ei võtnud, seega ei ole mul suuremat midagi ka kommenteerida. Kui siis niipalju, et musta reede traditsioonilist poemöllu vähendab cyber monday, mis juhib rahva hoopis e-poodidesse oma dollareid kulutama. Küll aga ei ole uudiseid uskudes kuhugi kadunud ka musta reede varahommikused (loe: öised) järjekorrad poeuste taga, et kõik need suurepärased kaubad soodsa hinnaga kätte saada. Inimesed ütlevad, et see on neile igaaastane traditsioon, mida oleks patt murda. Kui nii, siis nii.