Suits. Otseülekanne tossupilve alt

On kätte jõudnud jälle see aeg, kus õhukvaliteet on megahalb. Vaatasin just oma vanu ülestähendusi, et viimati oli selline lugu 2018 augustis. Kui esmalt tundus, et seekord läheb veidi kergemalt, siis täna tundub, et pigem hullemalt. Panen selle kõik jälle kirja, et siis on pärast hea vaadata.  Täiendan jooksvalt, kui olukord muutub põnevamaks.

Põhjus? Tulekahjud. On olnud kuiv ja palav suvi ning septembri esimesed nädalad jätkusid kuumade temperatuuridega. Väga ilus suve pikendus, mida varjutab COVID ja täiendav tuleoht. California põlengud on suhteliselt tavaline suvine uudis, ent viimase nädala jooksul on ka siinne osariik korralikult rappida saanud. Ootamatult palav ja kuumarekordeid lööv september tuli suure üllatusena.

Teisipäeval ärkasime üles uudisega, et tulekahjude suits on jõudnud meie kanti ning õhukvaliteet on punases kategoorias, ehk siis ebatervislik. Olime eelmine õhtu just pikemalt rõdul istunud ning mingil hetkel Margus isegi tundis seda suitsu. Ütles veel, et keegi ilmselt grillib midagi. Kuna oli pime, siis me silmaga miskit märgata ei taibanud. Hommikuks oli pilt teine. Meile on heaks indikaatoriks teispool järve kallas, Olympic mäed ja Seattle'i kõrghooned - et kas näeb neid või mitte. Omajagu udune oli kogu vaatepilt.

Suviste temperatuuride tõttu olime maganud lahtiste akendega, mis maksis kätte paksu nina ja käheda kurguga. Uudised taustaks pandud, oli ka selge millega tegu oli. Osariigi idaosas olid tekkinud tulekahjud, mis suure tuulega (kohati 45-60 miili tunnis) eskaleerusid tõrvikuna sedavõrd kiiresti, et reageerimiseks väga aega ei jäänudki. Järjest tuli uudiseid. Üks Maldeni nimeline 200 inimesega linn hävis 80% ulatuses, samal ajal möllasid tulekahjud Grahami ja Sumneri nimelistes kohtades. Veel päevalgi saime otse telelaivi jälgida, kuidas tuletõrje üritas tuld majadest eemal hoida. Hiljem avaldatud pildid tulekahju tagajärgedest olid masendavad. Inimeste kodudest polnud midagi järel. Ainult tuhaväljad. Kokku põles selle ööpäevaga 300 000 aakrit, mis on 1214 ruutkilomeetrit. Midagi sellist pole siinkandis ammu nähtud.  Teisipäeva hommiku seisuga põles siin osariigis endiselt vähemalt 9 suurt tulekahju. Mitmetes kohtades tuli inimestel valmis olla evakueerimiseks.  Lisaks on olnud põlengud meist allpool Oregoni osariigis ja juba eelmainitud Californias.  Pluss veel tavapärased linnatulekahjud, kuis üks või teine hoone süttinud. Vahepeal tundus, et igal pool põleb midagi. Ka meile palju lähemal. Seattle's on viimasel ka palju tahtlikke süütamisi olnud kõigele lisaks.

Kuigi õhk läks vahepeal veidi paremaks, prognoosid ilusamaks ja mõtlesin juba väliste aktiviteetide peale, siis neljapäeva lõunast tuli igast kanalist hoiatusi, et Oregoni ja California põlengutest tekkinud massiivne suitsupilv on reedeks kohal ja olles tänasesse päeva (ehk siis reedesse) välja jõudnud võin kinnitada, et nii ongi.

Meie visuaalne järvekalda ja Seattle'i tornide "suitsumeeter" kinnitas seda kohe ning õhukvaliteedi veebisaidil näidikud tõusevad iga tunniga. Hetkel on kell nt 12:01 päeval ning kui normaalne õhukvaliteet on kuni 50 ühikut, siis meil näitab seier 197. Hetkel oleme punases, mis tähendab, et lisaks riskigruppidele hakkab oõukvaliteet tunda andma ka tervetele inimestele. 3 pügalat on puudu lillast kategooriast, mis on väga ebatervislik ka tervetele inimestele. Vaatasin tund aega tagasi õue.

Pilt annab vähe edasi, aga meie silmaga mõõdetav suistumeeter käib umbes nii. Esimene pilt on tavaline pilvisem vaade

Silmasin veel täna ka portsu optimiste, kes olid otsustanud jooksma minna, kuigi õhk ja selle lõhn olid juba tuntavalt halvad. Meie maja kõrval on eakatekodu ehitus käimas. Nemad ka veel toimetavad kõige kiuste.  Arvestades seda, et meil siin on pandeemia piirangud veel jätkuvalt peal ja paljusid asju on lubatud teha ainult vabas õhus, siis antud olukord on taas korralik löök tagumikku. Eks paistab. Tubased ajad meie piirkonnas, mis kokkuvõttes on väga vaike probleem arvestades kõike seda, mida tulekolletes paiknevad inimesed läbi elavad. Hetkel meile kõige hullemat kategooriat ei prognoosita. Kõige kriitilisem õhusaaste on hetkel meist allpool Portlandis, kus indeks näitab 319 ühikut.

Üks ilus moment ka. Päikeseloojangud on täitsa ägedad selle suitsu sees.

TÄIENDAVAD REEDE PÄRASTLÕUNASED MÄRKMED

Nii, ikka reede ja kell on 15:40, jäin arvutisse oma järgmist matkablogi kirjutama. Hetk tagasi tegin õhusaaste veebilehel refreshi ja vualaa, olemegi hullemasse katekooriasse liikunud omadega. Pilk aknasse. Kui seni ei näinud välja vaadates järve teist kallast, siis nüüd ausalt öeldes, kui ei teaks, et seal järv peab olema, siis ei saakski teada. Seattle'st rääkimata....toas on okei hetkel, või siis me lihtsalt ei saa aru enam. Samas kindlasti parem kui õues. Seal lõhn on päris paha. Kohati küll nagu sauna lõhn, nagu Margus ütles, aga me ei tahtnud ju sellisel kujul seda sauna! 😀 Teibin uksevahesid ühesõnaga...

ÕHTUSED TÄHELEPANEKUD

Nii. Kell on 17:30. Ikka seesama reede. Ühe silmaga vaatan uudiseid, teisega kriban uut matkablogi (tuleb hea), kolmandaga chatin meie siinsete sõprade ühischatis, et kuidas kellelgi on. Jagame stiilinäiteid teibitud ustest.
Unustasin saaste veebisaiti refreshida, aga juba tuli chatis alert, et asjad on halvenenud. Läheneme jõudsalt tumelillale mummule. Toas on enam vähem meil olemine. Ei tunne väga seda, mida tunneb õues. Tegin uued pildid, ma enne ikkagi natuke nägin seda järve. Nüüd on tõesti null. Aga taaskord, see pole midagi võrreldes sellega, mis toimub reaalsetes tulekahjukolletes, mis seda tossupilve põhjustavad. Jälgime neid uudiseid ja vot see on tõeline apokalüpsis.
Uudised kinnitavad kõike seda, mida ma silmaga näen ja veebist vaatan. Palutakse kodus püsida ja on plaan nädalavahetuseks kõik avalikud pargid sulgeda, et kellegil ei tekiks kiusatust halva õhu kätte minna. Lisaks rõhutatakse, et inimesed hoiaks tänavad tühjad, et tuletõrje saaks muretult oma päästetöödele sõita.Nähtavus on ääretult halb. Ja Orgeonis jätkuvalt põleb, inimestel kästakse evakueeruda. Ilmaprognoos on selline, et ehk uue nädala alguses tuleb vihma. Hetkel kõik. Positiivne on see, et täna pole nii palav kui eile. Ootan päikeseloojangut.

Viimane sissekanne enne päeva lõppu. Kell on 19:47. Päikeseloojang oli ka vaevaline. Ütleme nii, et ei olnud kandev...rõõmustasime siiski selle üle, et hetk enne päekese kukkumist nägime järve peegeldust. Ta on alles!
Õhuga oleme ikka lilla mummu peal.

UUS PÄEV, uued sissekanded

Laupäeva hommik 12.sept. Unustasin täitsa ära, et nädalavahetus on. Ärgates ei saanud aru, miks nii vaikne on. Järeldasime, et ööga pole midagi paremaks läinud. Viimati oli selline vaikus õues siis kui palju lund sadas (siinses kontekstis palju siis) ning kevadel, kui pandeemia puhul stay home reeglid kehtestati. Ainus mis muutunud on, on see, et kui eile oli õhumass valge, siis täna on ta kollakaspruun või midagi sellist. Nagu oleks akendel miskine retrofilter peal. Foto ei annagi seda nii kenasti edasi. Toas on kohe tükk maad pimedam. Oleme jätkuvalt lilla mummu peal - "very unhealthy". Praegu tundub õues isegi värskem, aga see on ilmselt jahedate temperatuuride tõttu. Tegelikult tuult pole ja õhk seisab. Toas on kliima hea, aga ilmselt me saame aru, kas ja kui halb see võib olla, siis kui lõpuks tubasid tuulutada saame.
Märkasin õues ka ühte jooksjat. Terves kehas veider vaim.
Uudistest olen niipalju teada saanud, et eile oli meie osariigi ja naaberosariigi Oregoni peale kokku ligi 30 aktiivset tulekahju. Meie osariigis on tulekahjud haaranud umbes 600 0000 aakrit maad, mis on ca 2500 ruutkilomeetrit. Sajad majapidamised põlenud, inimesed evakueerunud.
Hetkel ei prognoosita suurt õhu paranemist, mis tundub ka loogiline, arvestades käimasolevaid tulekahjusid ning vaadata prognoosi. Meile väga lähedal midagi suurt põlemas ei ole. Ootame vihma. Lubati teisipäeval.

LAUPÄEVA ÕHTU

Katkine grammofon siin. Õhk on nüüd paar pügalat parem. Kõlgume punase ja lilla mummu vahel. Päeval väga midegi ei toimunud. Tänav megavaikne. Kirjutasin matkablogi. Ei ole veel valmis. Vaatasime kodus, et veini ei ole. Läksime poodi. Veider meeleolu valitses seal ning päris palju rahvast. Tundub, et kõik lootsid, et asi läheb paremaks ja lükkasid poeskäiku edasi, aga siis ei läinud ja nüüd olid kõik poes. Margus valis kõige entusiastlikuma näoga Oregoni veini. Toetame naaberosariiki. Uudiseid pole rohkem vaadnud. Retrofilter muutus veel ägedamaks.Kõik vist.

PÜHAPÄEVA HOMMIK

On pühapäeva hommik. 13. september. Kuues päev suitsupilves. Täna magasime sajaga sisse. Ärgates oli retrofilter asendunud valge filtriga. Rõõmustasin selle üle isegi. Valge on parem kui pruun kindlasti ju. Õhukvaliteediga oleme põhimõtteliselt samas seisus, mis õhtul. Prognoosides lubatakse alles uue nädala reedeks normaliseerumist. See vihm, mida teisipäevaks lubati, see on nüüd kolinud reedesse millegipärast. Mis puudutab tulekahjusid, siis ilm veidi siiski soosib nende ohjamist. Temperatuurid pole enam nii palavad ja tuult on vähe. Tänase seisuga on Washingtoni ja Oregoni peale kokku põlenud ligi 1.5 miljonit aakrit, mis on veidi üle 6000 ruutkilomeetri maad ja metsa.

ESMASPÄEVA PÄRASTLÕUNA

14.September. Seis sama. Õhk lillas mummus, indeks näitab 239. Prognoos paranemiseks reedel. Kõik on püsinud stabiilne, pilt sama.
Meil on koridoris uks maalriteibiga seestpoolt kinni teibitud, et suurematest vahedest õhk sisse ei pääseks. Sisemise kliimaga tegelen ka. Meil on suur ja kohisev õhukonditsioneer rõduaknaga ühendatud ning kuigi tema esmane roll oli palavaga meil tubast olemist jahutada, siis nüüd ta keerutab lihtsalt õhku ringi ja jääb loota, et see filter veidi ikka toimib. Internet ütles, et toimib.
Ühesõnaga uks on teibitud. Täna pidi tulema USPSist pakk, millele oli kättesaamisel vaja allkiri anda. Ilmuski kuju ukse taha. Ei jõudnud kogu teipi ilusti lahti nokkida, kangutasin raginaga ukse lahti, jalad maalriteibipuntras kinni. Koomiline igatipidi.

Postiljon imestab: Teil on uks teibitud?
Mina: Muidugi. Õhk on nii halb.
Postiljon (kähiseva häälega): Uskuge mind, see pole nii halb!
Mina (pingutatud entusiasmiga): Rõõm kuulda!

Kumbki ei uskunud teineteist ilmselgelt 😂

Muud ei ole. Kämpimise blogi sain valmis. Uudiseid ei ole lugenud/vaadanud. Õhtul vaatan. Eesti uudiseid vaatasin hommikul. Toompeale oli riigikogu asemele kolinud lasteaed, aga mulle jäi arusaamatuks, kuhu siis riigikogu kolis...

TUND HILJEM

Okei, ma olen tagasi. Kell on 16:20. Panin arvutis aknaid kinni ja siis värskendasin AirNow lehte ka, sest õues nagu ikkagi on hägusem võrreldes paari tunni tagusega...No minu silmadele senine rekord vist, kui ma ülemisi numbreid vaatan. 283.
Nüüd jääb oodata, kas tuleb tumelilla mummu ka ära. Kaart on kole. Mõtlen, et miks neid uusi numbreid siia panen üldse, niikuinii enne reedet ei muutu midagi on uus päev rumbataktis punane-lilla-lilla-punane-lilla-lilla.
Aga ma kindlasti olen enesele tänulik, kui mul aasta kaks hiljem võimalik tulla ja siis fakte noppida stiilis, et see ei ole veel midagi, kaks aastat tagasi oli nii....Või midagi sellist.
Võtsin poolelioleva blogi ette. Eelmise aasta Septembri Kanada tripp. Margus ei uskunud oma silmi, kui palju kirjatööd mul tegemata on. Blogi näeb välja nagu oleks ainult hädaorg. Maavärin, kestev koroona ja tossupilv 😀

Õues on megavaikne. Liiklust kuulsin pigem hommikupoole. Prügiauto, pakiautod ja midagi taolist. Nägin just aknast ühte jooksjat ka. Riidest mask ees, vaevalise 283 õhuindeksile kohale sammuga. Aga sihikindlalt edasi, taustaks kogu see valge mass, mis järve kohal on. Kõigepealt hõikasin kõva häälega omaette: Bloody hell! , siis kandsin Margusele ette (olenemata kas ta tahtis sellest teada või mitte) ja siis seisin ja vaatasin, kuni ta pildilt kadus. Või oli see miraaž...

ESMASPÄEVA ÕHTU

Numbrid ikka halvad. Tegin üle pika aja Les Mills BodyFlow'd. Kava 88 esimest korda. Jube mõnus looklev. Olin terve päeva suts häirunud ja kurtsin Margusele, et see cabin fever, millest inimesed covidi alguses rääkisid, see pole mingi cabin fever. Et mul on nüüd see õige peal hoopis. Peale joogat ilmus mulle Garmin äppist teade, et olen saanud Zen Master aumärgi. Hakkasin kõva häälega naerma. Aasta Zen Master tõepoolest.
Margus läks poodi, et teisipäevaseks pidulikuks õhtusöögiks vein osta. Panin talle ostunimekirja eraldi rea: Rallule midagi lustlikku. Asju lahti pakkides sain jälle kõva häälega naerda, sest sest mulle vaatas koti põhjast lustlikult otsa see:

Olukorrale sobivalt oli ta ostnud ka ebaõnneküpsiseid. Tegime ühed lahti ja minu oma teatas, et: Is it raining? Oh well, give it 10 minutes and it will. Kas saab olla sarkastilisem? Kas me mitte juba nädalaid ei oota vihma...😀 Õhtul mul ei tulnud und. Järsku kuulsin ebatavalist kohinat õues. Vihma sadas. Omajagu korralikult. Lootsin elevalt, et homme on õhk puhas.

TEISIPÄEV

15.september. Kell on kolm päeval. Täpselt 1 nädal hädaorgu on täitunud. Hommikul oli kõik vihmast veel märg, aga pilt polnud muutunud. Õhukvaliteet ikka väga halb. JU siis ei sadanud piisavalt. Ilmateade kordas sedasama. Käisin hommikul postkontoris. Liiklus megavaikne, samas oli postkontors omajagu inimesi. Kuidas nad kõik sinna said oma pakkidega, kui liiklust pole? 😀

Küll aga on homne prognoos ilusam, mis puudutab meile altpoolt pealeliikuvat massi. Lillat on veel oomajagu tulemas, aga sealt allapoole näitab sutsu hõredamat valikut. NING! täna on aru saada, et päike paistab. Rõdul on reaalselt varjud maas. Läksin tänast hunnitut vaadet pildistama ja märkasin pea kohal sinist taevast. Äkki nüüd siis?

NELJAPÄEV

On neljapäeva õhtu. Eile siiski mingit ilutust ei tulnud ja see sinune taevas, mida ma silmasin, see oli kiirelt kaduv nähtus. Istusime ikka oma lilla mummu peal ja m'ähtavus kehv, kuni eile õhtuni, kui oli juba pimedaks läinud. Siis me mätkasime teispool järve jutlesid ja ka Seattle'isse viiva silla tulesid. Täna terve päeva on see kõik õrnalt end paista andnud ning me oleme veodi paranemas. Ename ei ole me very unhealthy vaid unhealthy ja prognoos parem kui eile. Hakkab ehk looma...