Suusajuttu

Ma ei tahaks küll väga uhkustada, aga suusatamisega on siin päris hästi. Või noh - väga hästi. Washingtoni osariik on oma asukoha ja looduse poolest ääretult rikkalik kant. Lisaks lopsakale loodusele, ookeanirannikule ja järvedele on siin ka mäed! Selge ilmaga näeme lausa oma rõdult neid ahvatlevaid lumiseid mäetippe.

Mitmed kodumaalased on minult uurinud, et kas meil ikka on juba lumi maas? Pean neid alati kurvastama, sest meie talved on mahedamad ja valdavalt on valitsemas plusskraadid. Viimastel päevadel on soojakraadid näiteks kõikunud +8 ja +12 vahel. Vahepeal ikka viskab öösel nulli ka ette ja hommikuti esineb salakavalat jäidet, aga enamjaolt on see ka kõik, mis meid kollitab. Kui peaks juhtuma, et lund sajab (mida on ka eelnevatel aastatel ette tulnud), siis on ikka juba väga suur jama. Enamikel autodel on aastaläbi suvekummid all ja arvestades siinseid teejärsakuid, ei pruugi see autosõit üldse nii lõbus olla. Aga see on ikkagi suur erand. Kõige meeldivam on selle lumepuuduse juures see, et sellest talvisest lumelögast ei tea me siin õnneks mitte midagi. Tänavad on puhtad ja mõnusad. Lisaks annab see võimaluse viljeleda aastaringselt rattasporti ja mis mulle meeldib - aerusurfi.

See oli nüüd sissejuhatus minu suusajutule.

Kui nüüd tahta siiski suusatada, siis meile kõige lähem Summit at Snoqualmie suusakeskus asub tunnise autosõidu kaugusel. Hommikustest uudistest kuulsime juba mõnda aega, et suusakeskus on avatud ja lund tuleb. See on üks väheseid keskuseid siinkandis, kus kunstlund praktiliselt üldse ei tehta. Kõik on päris. Peale pühadetralli otsustasimegi siis asja uurima minna. Margus sõidab  vilunult lumelauda, mina olen kunagi mäesuusatanud, aga iseõppinuna sõidan võrdlemisi viletsalt. Ma varasemalt ei tundud ennast mäel liiga mugavalt, seega otsustasin võtta 3päevase suusatunnipaketi ning vanad trikid uute ja õigetega asendada.

Tunnine autosõit Snoqualmie suusakeskusesse oli päris huvitav. Kolmveerand ajast näitas autoekraan temperatuuriks ikka ja ainult soojakraade. Ilm oli ilus ja lund ei kusagil. Mäed siiski juba laiusid kahel pool teed. Alles kuskil 10 minutit enne kohalejõudmist tõusime kõrgemale ja vualaa - olidki kahel pool teed suured lumevallid ja valged mäenõlvad. Temperatuur oli nulli ringis, seega oli sõidutee paljas ja kenasti liigeldav.

Kuna tegu oli nädalavahetusega, siis valitses suusakeskuse ümber korralik festival. Parklad olid punnis ja parkida tuli tükk maad eemale teeserva. Me ei lasknud sellest endid häirida ja kõmpisime rõõmsalt keskusesse.  Kokku on kogu Snoqualmie suusakeskuses 4 erinevat mäeala, pluss murdmaasuusarada ja tuubingupark.  Meie sättisime endid Snouaqolmie Centralisse, kus on kõige rohkem erinevaid radu ning seal toimuvad ka koolitused. Kõrgustest niipalju, et rajad kulgevad alla kuskil 1200 meetrise mägiala peal. Vaated on väga ilusad.

Esimese päevaga juhtus selline lugu, et tõmbasime endid õhtuks ikka päris rihmadeks. Margus sõitis lauda ja mina olin suusatunnis. Peale seda tahtsime lisaks eelnevale minna vaatama, millised murdmaarajad välja näevad. Väga maaliline ja ilus rada oli. Tegime seal ka tunnise suusaringi otsa.

Ühesõnaga pingutasime ikka sajaga üle, niiet öösel oli oma piinatud kehas lausa raske magada.  Järgmisel päeval uuesti mäele - tegime seekord veidi rahulikumalt. Võtsin oma teise suusatunni ära ning lõpetasime päeva veidi varem, et kehale ehmatavast ülekoormusest veidi rahu anda. Linna jõudes valitses lauspalavus. 15 kraadi sooja! Rahvas oli lühikeste riietega väljas. Nentisime, et on ikka üliäge, et meil need mäed nii lähedal on.  

Nüüdseks oleme 4 korda mäel käinud. Võtsin eile viimase suusatunni ära ja olen ülirahul, et ma selle läbi tegin. Lihvin praegu paralleelkurve ja lisan vaikselt kiirust. Mis kõige tähtsam, mäe peal olemine on nüüd väga nauditav.

Viimasel korral liitus meiega ka Shea, kes sõidab lumelauda. See oli tema esimene kord Snoqualmies käia ja temagi oli siiralt vaimustunud, et ta sai otse kodust suusamäele minna. Ei mingit reisimist. Samal ajal kui suusakeskuse kõrtsis pisikese kuivamise ja soojenemise pausi tegime, sadas maha korralik uus lumi, niiet viimased sõidud saime ikka väga mõnusas lumevaibas teha. Kuna ka sõidutee muutus väga lumiseks, siis ei julenud me seda kõike väga kaua nautida ning võtsime suuna koju tagasi. Meie Jeepil peaksid kirjade järgi olema all seasons rehvid, ent kuna me niisuguste teeoludega varem polnud rinda pistnud, siis asusime veidi ettevaatlikumalt teele. Midagi hullu ei olnud ning õnneks on lumine teelõik üsna lühike. Küll aga tuleb edaspidisteks sõitudeks endale hankida ka lumeketid. Suurema sajuga on need maanteedel kohustuslikud. Võtsime isekeskis plaani, et proovime mõnikord õhtusel ajal minna. Siis võib küll juhtuda, et peame neid lumekette kasutama.

Snoqualmiest veidi kaugemal, umbes 2-3 tunni kaugusel on veel mõned suusakeskused, mida tuleb kindlasti avastama minna.