Reede Sadam ja vaalad
Käisime läinud nädalavahetusel minu sünnipäevakinki lunastamas. Margus oli planeerinud meile nädalavahetuse San Juan'i saarel.
San Juani saarestik kuulub Washingtoni osariigi alla ning asub üsna Kanada lähedal.
Nimelisi saari on kogu San Juan'i saarestikus 172, aga kokku erinevaid saarekesi on kindlasti üle kahe korra nii palju.
Korralik praamiühendus on kolme kõige suurema saare vahel, milleks on San Juan, Orcas ja Lopez.
Seattle'ist kestab praamisõit Friday Harbour'isse 3 tundi ning soovi korral saab osaleda veel kahe- ja pooletunnisel vaalavaatlusel.
Giid on praamiga algusest peale kaasas ning jutustab juurde, et kus me oleme ja mida parasjagu näeme. Praam on nagu praam ikka: välidekk ja pisike puhvet. Ma pole kindel, kas Saaremaa praamilt bloody maryt tellida saab, seega olin üllatunud, kui kapten oma tervitussõnumis teatas, et nüüd kõik relax ja tellitagu baarist mimosat ja bloody maryt, kel hing ihaldab. Mis sest, et kell alles hommikune.
Veetee San Juan'i saarele on silmale kahtlemata väga ilus vaadata. Erinevad vaated asustatud ja vähem asustatud saartele ning lumiste tippudega Olympia mägedele ei jäta kuidagi ükskõikseks. Lisaks võib hea õnne korral vees märgata erisuguseid veeelukaid. Mõned uudishimulikud hülgepead õnnestus meil ka ära näha. Vaalade osas tuli uudis, et neid ei ole veel kohatud, mille tõttu otsustati vaalavaatlus lükata mõned tunnid edasi. Randusime pisikeses sadamas ning saime võimaluse juba "linnakeses" ringi vaadata.
San Juan on saarestiku suuruselt teine saar (pindala 142 km2, Muhu saar on näiteks 198 km2). Kokku elab saarel ca 6000 inimest ning kõige tihedama asustusega on seesama Friday Harbour, kus elab 2000 inimest. Tegu on armsa väikse, madala linnakesega, kus aeg on kindlasti aeglasem ning olles kasvõi ühe öö seal - tunned nagu oleks pikemalt eemal olnud.
Vaalavaatluse juurde tagasi. Selles suhtes, et kas vaala ka päriselt näeb, ollakse üsna enesekindlad. Kui peaks juhtuma, et mitte, siis antakse sulle vigade parandamiseks tasuta voucher uuele vaalavaatlusele. Seekord meil siiski voucherit vaja ei läinud, sest küürvaala sabaripsutamised nägime me täitsa ära ja seda lausa Kanada vetes. Ühel hetkel me lihtsalt olimegi juba sellesama praamiga üle piiri triivinud ning tiirutasime neis kohtades, kust olid tulnud teated vaalade kohta. Nii et täiesti plaaniväliselt käisime ka Kanadas ära.
Kuna sõitsime üsna suure praamiga, siis oli dekil mõistagi tunglemine ja kohati läks mõni hea vaalahetk kaotsi ent äge kogemus sellegipoolest. Lisaks taaskord hunnitud vaated mägedele ning laiskadele merelõvidele. Huvitav oli, kuidas vee värv ühes kohas lihtsalt muutus - nagu oleks joonlauaga tõmmatud, et siit läheb pruun ja siit sinine. Nii oli. Ühtegi vaala ma pildile ei saanud, aga ausalt öeldes väga ei üritanud ka. Mälestus ka loeb midagi 😀
Õhtu. Friday Harbour'is on täitsa mõnusaid söögikohti ning mitmetki neist on kohe sadama ääres, niiet vaade ja toit on garanteeritud. Põhiline elu ja melu toimubki Friday Harbour'is, kus on ports erinevaid restorane, suveniiripoed ja muud turismiteenused. Kui keskusest õhtul välja jalutada (kus meie hotell ka asus), siis valitses täielik vaikus ja tänavad olid päris tühjad.
Meie ööbimiskohast ehk tooks veel niipalju välja, et sellist korruse koridoriplaani pole enne kohanud. Vaataks nagu lõpmatusse. Kujutasime ette, kuidas see kindlasti mõnel inimeses pea segi ajab. Ennetustööna olid seinanurgad täiendava kaitsepolsterduse saanud, sest ilmselgelt kõigil ei õnnestu nurkade rammimist antud hotellikoridoris vältida.
Kuna pühapäevane praam startis Seattle'isse tagasi alles kell viis, oli meil aega saarele tiir peale teha vaadata, mis seal veel põnevat on. Selleks saab rentida nii mopeede, rattaid kui ka veidreid kolmerattalisi liikureid. Võtsime seekord siiski ühe tarmuka punase neljarattalise ning tegime strateegilise turistiringi ka sellega ära. Kuna hooaeg alles algab, siis on saarel veidi rahulikum, kui südasuvel ning see oligi hea. Vahelduseks senikogetud massiivsetele teeäärsetele metsadele oli siin palju lagedat rannaäärt ja maastikku. Puud olid ka sutsu lühemad ja rohkem känkras, niiet tuli küll täitsa saare tunne peale.
Vaadata ja avastada on peamiselt loodust. Või siis imestada, kui lähedalt teispool vett paistab Kanada.
Rannikuäärtpidi kulgevale teele jääb vaalavaatluspunkt, kus on suur tõenäosus südasuvel ka veeelu näha.
Lisaks on saarel San Juan'i veinimõis, majakad, austrikasvatus ning alpaka farm. Kaks esimest polnud veel turistidele avatud, kuid karupükstes alpakad vaatasime küll üle. Nad olid suhteliselt ükskõiksed meie suhtes ning keegi neist ei tulnud ka üle aia sülitama.
Saare ainus konflikt tekkis hoopis ühe pisikese krabiga, kes otsustas tema ümbrust sonkiva Margusega mees-mehe-vastu võitlusesse asuda. Ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Kuna jõuvahekord siiski polnud tema kasuks, siis andis Margus talle loobumisvõidu.
Enne praamile asumist vaatasime üle ka San Juan 'i kohaliku pruulikoja, kus saarel valmivad humalajoogid ka oma maitsemeeltega läbi proovisime.
Seattle'isse tagasi sõites elevdas praamilisi emadepäeva puhul üks mõõkvaalaema, koos pojaga, kes paarisrakendina praami kõrval aeg ajalt pinnale ilmusid. Kuna praami eesmärk pole tuimalt punktist A punkti B kulgeda, siis vaalade nägemise korral tõmmatakse kohe hoog maha ja liigutake vaaladega kaasa, et elamus suurem oleks.
Saared on kindlasti avastamist väärt ning tekkis isu ka teised suuremad saared automatka tähe all kunagi üle vaadata. Suurele linnale on need saared kindlasti korralik kontrast ning kellel suurele maale tulles Saaremaa igatsus pealt ära ei lähe, saab end San Juan'il kindlasti maandada.