Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA I

Margus registreeris meid mõlemaid purjetamise kursusele. Kaks nädalavahetust ning kokku 10 tundi purjetamise algtõdesid RS Quest purjekaga, mis on algajale merekarule parajalt pisike ja hallatav alus. Mina alustan valgelt lehelt. Margus, kellel on lapsepõlve Optimisti tunnid, väikelaevakapteni tiitel, mõned hooajad kolmapäevaregatte ning Muhu Väina regatt selja taga, ei alusta sugugi valgelt lehelt, kuid kui on soov siin suure järve peal pisikese pähklikoorega tuult püüda, siis arvas ta heaks koolitus läbi teha. Seda enam, et purjekat laenutades on eelduseks, et sa oled oma sõiduoskused omandanud ning need ka eksamil ette näidanud.
Ja siis on veel see sõnavara, mida koolitusel omandada. Nii nagu meditsiinirahvas ei saa peale kooli lõppu enam lihtinimese keeles rääkida ning ütlevad näiteks minestamise asemel "kollabeeruma" (tsau, Jaanika 😉), siis on meremeestel ka oma keel ja hoidku jumal, kui sa ütled sõna "köis" või veel hullem: "nöör". Ei ole "köis", ei ole "nöör". "Ots" on. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuna olen mõned korrad kolmapäevaregatil kaasas käinud keha tegemas aka pigem merd nautimas, siis on ikka päris keeruline aru saada, millest jutt käib ja mida ma peaksin kellegile ulatama ja miks peaks mere terminoloogias olema "konnad" ja "nõidumine" ja teab mis kõik veel. Eriti kriitiliseks läheb asi, kui on miskine ärev hetk ja kõik peavad kiiresti tegutsema ja siis loobitakse neid sõnu palju ja hoogsalt. Ükskord sellisel äreval kolmapäevaku võistlushetkel hõikas laevaperemees: "Fall! Fall!". Mina teadsin aga sõna "Vall". Kui temalt hiljem küsisin, et kumb see siis on, fall või vall või on need erinevad asjad, tuli iseenesest mõistetav vastus:
"Vall muidugi."
"Miks sa siis enne kogu aeg fall ütlesid?"
"Kirehoos..."
Ühesõnaga. Sõnavara. Nüüd siis inglise keeles. Siin on sama lugu ja hakkad otsast peale neid võõrsõnu õppima, sest igal asjal on ikka oma põnev nimi, nii nagu meremeeste sõnavarale kombeks.

Päev 1. Purjetund kestab kaks ja pool tundi. Läbiviijaks Sail Sand Point, purjekeskus Lake Washingtoni ääres. Sail Sand Point viib läbi erinevaid koolitusi igas vanuses veesõpradele. Läheme kohale ja ei oskagi oodata, et kuidas see täpselt välja hakkab nägema. Peale meie kahe on tundi tulnud veel ports erinevas vanuses ja hiljem selgub ka, et ka erinevast rahvusest purjetamisehuvilisi. Teeme väikse tutvumisringi ja selgub, et kohal on nii neid, kes pole üldse varem purjetamisega kokku puutunud, aga ka neid, kes on koolitust varem saanud, aga kõik ära unustanud või siis ka neid, kes vähem või rohkem juba on vee peal olnud. Kaks noort õpetajat juhatavad tunni sisse, alustades teooriaga tahvli ees. Räägivad purjekast endast, tuulest ja tuulestsoonidest. Ütlevad, et selle pisikese RS Questiga on hea alustada ning purjetamise põhitõed käppa saada. Õpime esimese portsu sõnavara.

Seejärel moodustavad kolmesed paatkonnad ja teeme pisut kuiva trenni, kuidas pautida ehk paadi kurssi muuta ehk inglise keeles "tack'ida".
Saame ka teada, millist otsa ei tohi kunagi käest lahti lasta, enne kui see korralikult kinnitatud ei ole. Ezra kinnitas, et kui selline hull asi ikka juhtub, siis oled sa häbiplekiks meremeeste seas ning ilmselt ütleb ka su pere sinust lahti 😀

Seejärel puri üles ja vee peale. Kui me ennist isekeskis arvasime, et igas paadis on ka juhendaja kaasas, siis nii see polegi. Õpilased lükatakse vee peale ise pusima ja teooriat praktikasse vormima. Kokku sai meid oma viis või kuus entusiastlikku paatkonda. Õpetajad seilavad mootorpaadiga kaasa ja koordineerivad tegevusi eemalt. Meie paatkonnas on lisaks mulle ja Margusele ka noormees nimega Jaime. Kuskilt Lõuna-Ameerikast.
Alguses saame kenasti purjekaga dokist välja ja siis tuul vaibub. Jube keeruline on aru saada, kuidas see pill nüüd liikuma saada, kui tuult üldse ei ole. Pärast pisikest passimist saame siiski mõnda aega ka täitsa toredalt tuules lennata. Kordamööda roolis saab igaüks kuidagi oma tackid ära proovida ning isegi, kui mõni neist näeb välja korraliku kakerdamisena, tuleb täitsa tore seilamise tunne peale. Veepeal on päris meeleolukas. Paatkonnad viskavad omavahel möödasõites nalja, et kes kelle tuult pätsab ning kõik on omast arust hullud race'ijad. Mängulisus kuulub asja juurde 😀
Aeg läheb jube kiiresti. Tahaks rohkem ja kauem proovida, aga juba tulebki end tagasi parkida. See vastutusrikas roll sattus mulle. Olime juba peaaegu "kodus", kui hoog rauges ning tuli tükk aega nõkutada, et dokki saada. Tund läbi. Õpetajad kiidavad õpilasi - tundub, et kõik said ootustele vastavalt hakkama.
Homme jälle.

Päev 2. Õpetaja Ezra visandab tahvlile taaskord teooriat. Arvasime tundi tulles, et täna kindlasti proovime paadi ümber ajada ja siis jälle püsti. Ilm pole võrreldes eilsega enam nii päikseline ja mõte vees maadlemisest ei tundu nii väga ahvatlev. Õnneks teatab Ezra, et täna keskendume süvendatumalt paadi kursi vastu- ja alltuult muutmisele ning joonistab ette, kuidas me ümber veesolevate poide peaksime hakkama kulgema. Lisaks tuleb harjutada õiget tuulestsoonis paiknemist. Ja seekord rääkis Ezra põhjalikumalt ka dokkimisest. Sellel on ka omad trikid, kuidas tuleb hoog maha võtta ja vastutuult end vaikselt kohale sättida. Ezra visandab tahvlile, kuidas täpselt tuulesuunda arvestades seda hiljem teha tuleb.
Niisiis. Jälle vette pusima. Kui poid olemas ja ülesanne muutub arusaadavaks, hakkame kolmekesi kordamööda märke võtma ning oma paute ja halsse tegema. Kui paar poi rammimist välja jätta, siis läheb täitsa hästi. Tundub et nii mina, kui härra Jaime oleme mõlemad väga rahul, et Margus vilunum merekaru on, sest aeg ajalt jookseb rööprähklemisega mõistus kokku ning siis on hea, kui keegi targem küünarnukist aitab. Tegelikult on niipalju detaile, millega pidevalt peab arvestama ning nii mõnigi asi läheb algajal lappama. Tunni lõpus jälle tuul vaibub ning samal ajal kui mina isekeskis pusin ja purjedele ussisõnu lausun, tutvume natuke põgusamalt meie paadikaaslase Jaime'ga, kes omandab ühtlasi ka oma esimese eestikeelse sõna, milleks on "lõbus". Parkimine satub taaskord mulle. Proovin siis paadikaaslastega koos meid kaldasse saada nii nagu õpetaja tunni alguses juhendas. Seekord läheb täista timmilt.
Tunni lõpus teeb Ezra veel mõned teooriaminutid ning igaüks saab näppu purjetamise raamatu, mis tundub päris asjalik.
Järgmisel nädalavahetusel uuesti.