Pearl Jami palavik

Jimi Hendrix, Nirvana, Soundgarden, Alice in Chains. Kõik on Seattle'i pärlid. Aga ka Foo Fighters. Ja Pearl Jam.
Pearl Jam'il on suur maailmatuur käimas ning võib ette kujutada minu pettumust, kui ma vahetult enne Ameerikasse tulekut avastasin, et Pearl Jam tuuritab just sellel ajal Euroopas. Nii lähedal. Milline nöök. Pearl Jam on minu jaoks kindlasti selline nimi, kelle puhul ma olen alati mõelnud, et tahaksin neid laivis kuulda. Seda enam, et mõned väga suured nimed ületoodud loetelust ammu enam ei eksisteeri. Äkki ei tulegi uut võimalust? Ma ei ole selline fänn, kes magab 3 päeva enne kontserti magamiskotis värava taga ning teab kõiki fakte ja laulusõnu unepealt ent teatud nimed siiski on minu jaoks olulised. Sedavõrd, et ma ikka ajan ennast kohale ja võtan kontserdist maksimumi. Neid suuri nimesid varasemast ajast jääb aina vähemaks.
Siia jõudes oli muud sisseelamist sedavõrd piisavalt, et ma unustasin mõneks ajaks oma nördimuse. Aga siis kuulsin, et Pearl Jam'i kodukontserdid toimuvad 08. ja 10. augustil Seattle'is. Elevus oli taaskord kiire tulema ja sama kiire kaduma, sest mõistagi olid need piletid jaanuaris ereda leegiga välja müüdud. Loetud minutitega. Saadaval olid ainult 1000 usdi ringis maksvad Pearl Jam Vitalogy Foundation piletid. See on bändi poolt loodud fond, mis võitleb siinse kodutusega. Pearl Jam on võtnud selle teema oma hingeasjaks. Ainus koht, koht kust lootsin mõistliku hinnaga järelturu pileteid turvaliselt soetada oli Pearl Jam'i kunagise vihavaenlase Ticketmasteri lehelt. Olin sealt kord edukalt leidnud piletid Janelle Monae väljamüüdud konstertile. Panen mõned hetked sellelt kontserdilt pildis ka siia. Seal saime lõpuks ära proovida ka kuulsa Seattle Dog'i. Ikka see toiduteema ka igal pool 😀

Aga edasi. Märtsist alates käisin Ticketmasteri lehel scrollimas ja refreshimas. Tavapärane rutiin hommikul: kohv, Postimees.ee, Seattle Times ja Ticketmaster. Null piletit, aga milline järjepidevus 😀
Augusti alguses lugesin Seattle Times lehelt, et uus ports pileteid tuleb müüki. Kuupäeva ja kellaaeg teada, istusin sel päeval pool tundi varem Ticketmasteri kodulehel ja ootasin, millal kõik need rohked piletid ilmuvad. Ilmusidki, aga kadusid kohe ka silme alt, kuna sama plaaniga istus vist sadu inimesi arvuti taga. Nagu õnneloos, mis ei naerata kohe üldse.
Edasi läks elu nagu ikka: hommikukohv, Postimees.ee, Seattle Times ja Ticketmaster, kuigi ma kohati juba leppisin sellega, et on nagu on (st. ei ole).
Paar päeva enne esimest kontserti, tavapärasel kohv-postimees-ticketmaster ringil, ilmus mulle silme ette ports saadaval pileteid, millest suvaliselt klikates jäid ühed mulle lõpuks ostukorvi pidama. Ma isegi ei vaadanud, et mis kohad või kas teisel päeval ka midagi on. Piletid! Ma pole kunagi nii palju tähelepanu mingitele kontserdipiletitele kulutanud. Ilmselt ka seetõttu, et Tallinna või naaberriikide kontserdipiletite osas on alati saadud asja tuimemalt võtta.
Nii. Pearl Jam esinemas kahe kodukontserdiga oma kodulinnas - see on kahtlemata oluline sündmus. See on kõige õigem paik, kus nende kontserdile sattuda. Vaata, kus ikka vedas, et sai korraks Euroopast ära tuldud - nüüd võis juba niipidi asjale läheneda, kui pilet taskus 😀
Piletid sai esmaspäeval, kontsert toimus kolmapäeval. Läksin teisipäeval vaatama, kas mul ehk õnnestub natuke fännikraami ka saada. Kontserdieelsel nädalal oli Safeco Field staadioni juurde üles pandud suur telk, kust sai antud tuuri ja täpsemalt - selle konkreetse kontserdi kraami soetada. Kohale jõudes selgus, et eeeee....järjekord on telgi aiast väljas ja selleks, et järjekorda saada, tuleb telgi taga eraldi järjekorras seista. Esimene mõte oli taganeda, aga kuna tundus, et asi siiski natuke liikus, hüppasin ka järtsu. Kõigest kaks tundi hiljem olingi kassas 🤪 Mulle täitsa meeldis järjekorras kuulata ja jälgida kõiki kohaletulnuid. Õppisin kiirelt, et postrite pärast oldakse väga paljuks valmis ning kuulasin pikki nimekirju linnadest, kus keegi Pearl Jami oli vaatamas käinud. Ja kust kõikjalt nad kohale olid tulnud. Fänluse kõrgeim tase kindlasti. Kõik olid nii muhedad ja positiivsed. Isegi kui tuli seista lauspäikese ja palavuse käes. Meedia kajastas neid sabasid igapäevaselt ning minagi jäin oma küünarnukiga telekapilti 😀
Kontserdipäev. Safeco Field sumises massidest.

Sinenemisjärjekorras tutvusime ühe lõbusa seltskonnaga, kes rõõmsalt meie kui võõramaalaste vastu huvi tundis. Kui olime turvaväravaist läbi saanud, hõikas üks tegelane sellest seltskonnast: "Palun seitse sekundit veel teie ajast, sest ilmselt me enam kunagi ei kohtu ka!" ning pidas südamliku kõne, sellest, kuidas meie, omavahel võõrad inimesed, oleme kõik muusika tõttu kokku kogunenud ning soovis kõigile suurepärast kontserti.
Kontsert oligi suurepärane. Hirmus südamlik ka, sest viimati esines Pearl Jam oma kodulinnas 5 aastat tagasi. Ja minu jaoks üldse esimest korda. Nentisime, et mulle suvaliselt süllekukkunud piletid said väga headele kohtadele, kust bänd paistis hästi ning vajadusel sai massist hõlpsasti vahekäiku hüpata. Trall võis alata.

Soojendusbändi ei olnud. Kogu show oli puhtalt ja ainult Pearl Jam'i päralt. Peale avalugu tutvustas solist Eddie end muhedalt: "Meie oleme Pearl Jam ja me oleme Seattle'st!" Järgnes korralik laiv kõigi kohustuslike hittidega läbi aegade ning kuigi ma enne kontserti pisut kartsin, et kas mehed on ikka veel toonuses, siis asjatult. Pearl Jam on laivis väga äss. Eriti nende esikitarrist McCready, kes ikka väga mõnusalt laval oma soolodega rokkis. Minu suure lemmiku "Even Flow" ajal, sain kananaha täitsa peale 😀 Enne kontserti räägiti, kuidas bänd selle tuuri jooksul lisaks enda lugudele veel neile olulisi artiste kaverdab. Meie saime osaks näiteks Jack White'i, the Beatles'i ja Bob Dylani loomingule Pearl Jami võtmes. Kuna mehed andsid päris pika laivi, siis ei röövinud kaverite esitamine minu jaoks ka väga palju kogu sellest kontserdist ära. Pigem oli just huvitav kuulda neid lugusid, mis neile endile korda lähevad. Eddie rääkis laulude vahele erinevaid lugusid ning ühel hetkel olid laval nii nende lapsed kui ka Eddie lemmikõpetajad, kelledele Eddie erilised tänud lausus. Lisaks suhtles ta oma publikuga ääretult palju ning tõi pidevalt sisse ka bändi südameasja - kodutuse probleemi Seattle'is. Seattle' is on umbes 12 000 kodutut ning avalik diskussusioon olukorra üle on igapäevane. Bändi loodud Vitalogy Fond tegeleb samuti igapäevaselt kodutuse probleemiga ning polnud üllatus, kui konsterdieelselt tuli kommunikatsioon, et osa kontserdi tulust läheb probleemiga võitlemiseks. Lisaks bändi panusele, lubasid paljud kohalikud ärid annetada oma osa Pearl Jami kodukontsertite päevadel teenitud tulust. Ning lisaks oli koostööna valminud Pearl Jam Homeshows tooteid (õlu, shokolaad), mille müügitulust samuti teatud osa liikus annetuste fondi.

Kõige selle eest tänas bänd ka publikut ning kuigi kodutuse teema on hirmus keeruline lahendada, siis loodetavasti kogu see panus ikkagi aitab kaasa sellele, et sillaaluste telklinnakud vaikselt kahanevad.
Ameerika kontserdipublik on ääretult avatud ja elav esimestest akordidest ning keegi niisama omaette ei nõkuta. Seda kogesin ka ennist mainitud Janelle Monae kontserdi ajal, et inimestel ei olnud vaja sisseelamiseks soojendusaega.
Safeco Field oli sel õhtul avatud katusega, mis tähendas, et lisaks kontserdile endale paistis meile sisse ka osa tuledes linna panoraamist. Hunnitud vaated. Viimaste lugude ajaks pandi väljakul tuled põlema, et inimesed näeks üksteist ja näeks turvaliselt lahkuda. Kogu see kirev mass lambivalges oli päris kihvt vaadata.

1.septembril toimus siinsamal Safeco Field'il Foo Fightersi kontsert, kuhu saime piletid veel kõrgemale rõdule. Kui sa lava ees näppu visata ei taha, siis on ka see paiknemine päris hunnitute vaadetega. Ja heli suurepärane! Aga mis kõige ässam: ühel hetkel tuli lavale ka vana nirvana bassimees Novoselic ning koos tehti Molly's Lips. Niisiis, ühel hetkel oli laval kogu Nirvana (nagu ta oli seda perioodil 1993-1994. Ainult Kurt oli puudu. See on üsna maksimumi lähedane, mida näha saab.

Pearl Jam'i kontserdijärgselt vajusid massid mõnusas meeleolus sooja õhtusse laiali. Bussis koju loksudes oli kohe aru saada, kes kontserdil EI käinud. Ülejäänud kirjud ja sulelised olid kõik Pearl Jam'i fänninodiga kaetud.

Pikk jutt sai ühe kontserdi kohta, aga kuna selle ümber käis niipalju emotsioone, siis vanast peast on hea lugeda ning äkki tuleb isu vinüülgi mängima panna 😀