(Page 2)

Tänupüha

Lugu sellest, kuidas Chad ja Amanda olid sedavõrd kenad, et kutsusid eestlased oma ameerika koju tänupühasöömingule. Tegu on läbi ja lõhki Ameerikamaa inimestega, mis tähendas muidugi autentset kogemust. Tunneme neid tänu sellele, et ka Chad töötab Microsoftis. Eelmisel aastal, kui sel ajal veel turistina Margusega kaasa tulin, kutsusid Chad ja

Hawaii: Toit on alati kõige tähtsam

Hawaii: Toit on alati kõige tähtsam

...ja ometigi venis selle kirjatüki valmimine nii pikalt. Koostasin enne Hawaiile minemist lausa nimekirja roogadest mida kindlasti proovida tuli. Enamuse neist sain ka ära proovida. Loetlen nad siia üles. POKE See oli minu truu kaaslane kogu Hawaii reisi vältel. Poke põhielemendid on riis ja toores tuun või lõhe. Viimaste osas

Hawaii: Ironman tavainimese sussides

Hawaii: Ironman tavainimese sussides

Elasime just kõik kollektiivselt paar kuud tagasi Mariale kaasa. Alustasime kaasaelamisega juba ammu enne Hawaiile jõudmist ja ega hiljemgi oli veel see emotsioon järelkajana sees. Kogu Maria ettevalmistust kõrvalt vaadates, blogi lugedes ja lugusid kuulates, hakkasin Hawaiil isekeskis mõtlema, et kas meie - valdavalt tervisesportlase tiitlikandjad - saame ikka aru,

Hawaii osa II: Oahu

Hawaii osa II: Oahu

Tegime Big Islandilt ühe kõrvalepõike ka Oahule. Konast Honolulusse viiv lend kestis põgusad 45 minutit ja kohale jõudes tabas meid korralik kontrast. See on ju suur linn. Isegi lennujaam on suur ja igav. Plaanis oli saarel viibida kaks ööd. Piiratud ajaga on ikka nii, et pead mingite asjade osas kompromissid

Hawaii osa I: Big Island

Hawaii osa I: Big Island

Sissejuhatuseks. Kuigi ma teadsin juba enne Ameerikasse kolimist, et see Hawaiile sõit tuleb, tundus see ikkagi nii kauge ja kättesaamatu. Ega mulle enne kohale ei jõudnudki, kui reaalselt üks õhtu enne lendu kollektiivselt asju pakkisime. Esmase tõuke just nüüd ja just eelkõige Big Islandile (või siis Hawaii saarele) sõita, andis

Üleameerikalik lotopalavik

Üleameerikalik lotopalavik

Pean selle kohe emotsiooni pealt ära kirjutama. Ma ei ole suurem asi lotomängija. Viimati mängisin lotot vast vähem kui aasta tagasi Järve Selveri kassas, kui Margusega lihtsalt naljaviskamise pärast miskised kraabitavad mesimummiga piletid ostsime. Muuseas ma võitsin ka! 3 eurot, palun väga. Edasi läks elu nii kiireks, et mul jäigi

Pearl Jami palavik

Pearl Jami palavik

Jimi Hendrix, Nirvana, Soundgarden, Alice in Chains. Kõik on Seattle'i pärlid. Aga ka Foo Fighters. Ja Pearl Jam. Pearl Jam'il on suur maailmatuur käimas ning võib ette kujutada minu pettumust, kui ma vahetult enne Ameerikasse tulekut avastasin, et Pearl Jam tuuritab just sellel ajal Euroopas. Nii lähedal. Milline nöök. Pearl

Udus

Meil on siin õhuga täna eriti kehvad lood. Tegelikult juba eelmisest nädalast, aga hetkel oleme saavutanud ilmselt haripunkti. Juuli ja august on kõige kuivemad kuud. Aasta 2018 on temperatuuri ja kuivuse osas teinud siin piirkonnas ka mõned korralikud rekordid. Tulekahjud on kerged tekkima ning uudiseid uutest põlengutest tuleb üsna tihti.

Teekond Portlandi III

Teekond Portlandi III

Jätkub Portlandi autotripi järjejutt. Jõudsimegi linna Portland on meie naaberosariigi, Oregoni, kõige suurem linn. Linnas elab alla 700 tuhande inimese. Koos lisanduvate äärelinnadega on inimeste arv 2.4 miljoni ringis. Lugesin selle linna kohta kodutööd tehes ainult head ja väga head. Portland olevat multikultuurne toidu-, õlle- ja kohvilinn. Ootused olid

Teekond Portlandi II

Teekond Portlandi II

Saime Klipsan Beach'i majutuse perenaiselt ohtralt soovitusi, kus nende kandis enne Portlandi poole suuna võtmist ringi vaadata. Long Beach nimeline linnake ise oli juba tore vaatamine, aga kuulu järgi on lähedal veel kohti, mille võiks tee peale jätta. Võtsime soovitusi kuulda ja päeva sõit kujunes koos Portlandi jõudmisega selliseks. Kriban

Teekond Portlandi I

Teekond Portlandi I

Aberdeen ja Klipsan Beach Planeerisime juba mõnda aega naaberosariigi, Oregoni külastamist. Eesmärk oli jõuda Portlandi. Kirjade järgi pidi Portland olema üks kahtlemata elav ja avastamistväärt linn, mille slõugan on: Keep Portland weird. Trippi kujutasime ette nii, et võtame ikka muid punkte ka ja avastame ookeaniäärset rannikuäärt. Paar päeva enne trippi

Seattle'i tänavatoidufestival

Seattle'i tänavatoidufestival

Seattle'i keskmes toimus läinud nädalavahetusel kolmepäevane toidufest. Bite of Seattle. Ma olen väga selle poolt, et sööma peab ning seetõttu oleks olnud patt jätta seal käimata 😀 Minu jaoks oli kogu see sündmus nii sisult kui suuruselt palju võimsam, kui ma ehk algselt taipasin arvata. Kogu Seattle Centre ala oli vallutatud

Amazon Go

Amazoni pood. Kassat ei ole. Müüjaid ei ole. Saba ei ole. Võtad kauba ja astud poest välja. Nii nad ütlesid vähemalt, et on. Oligi. Margus tõmbas endale poe juurde jõudes Amazon Go äpi ja sidus konto oma kredikaga. Shopping võis alata! Päris mehitamata pood siiski ei ole. Ukse peal on

Žetoonid, luuletajad ja lutefisk

Sündmuste puudumist ei saa siin kunagi koduspassimiseks ettekäändeks tuua. Kogu aeg toimub kusagil midagi. Eriti suvel. Kas siinsamas Kirklandi keskel, kuhu saab minutitega jalutada või siis mujal linnades ümberringi. Kirklandis, Marina pargis leidis läinud nädalavahetusel aset Kirkland uncorked veinifestival. Marina park asub kuurortihõnguses Kirklandi keskmes, Lake Washingtoni ääres, kus on

Seattle'i loomaia parimad poseerijad

Seattle'i loomaia parimad poseerijad

Seattle'i loomaaeda (Woodland Park Zoo) on kindlasti põhjust külastada. Mulle meeldis, et sealne elukate jaotus on piirkonniti grupeeritud, a la troopiline aasia, vihmametsad, savannid ning neis leiduvad linnud ja loomad. Palju vaeva on nähtud loomadele võimalikult autentse elupaiga loomisega ning tulemus on väga kihvt. Inimestele mõeldud jalgteed kulgesid mõnusalt tihedas

Lake Diablo, ehk kuidas me selle pagana järve ääres käisime

Lake Diablo, ehk kuidas me selle pagana järve ääres käisime

Veebis ringi tuuseldades jäi mulle juba mõni aeg tagasi sihtkohana silma Diablo Lake - saatana järv. Värvilt nii uskumatult sinine järv, mis on ümbritsetud ilusate metsade ja mägedega. Lugedes selgus, et käinud ja näinud inimesed olid selle paiga kohta ainult head rääkinud. Parasjagu oli siin kuumalaine käsil ning päike lõõmas

Suur sünnipäev

Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev on 4.juulil. See tähendab, et enamik töörahvast saab vaba päeva ning kõik on valmis oma armsa kodumaa tähtsat ajaloolist päeva tähistama. 4.juulil, 1776. aastal, võttis ports osariike vastu iseseisvusdeklaratsiooni ning see panigi aluse Ameerika Ühendriikide sünnile. Meie, eestlased, jälgisime huviga, et kuidas siin pidupäev siis

Leivajuttu

Leivaga on olnud nigelad lood. Poed on "leiba" täis, aga siinne leib ei ole kindlasti mitte rukkileib. Mida oligi oodata. Alguses otsisime riiulitelt ikka neid kõige tumedamaid. Russian style bread ja German style bread kategooriast. Ostsime need ära ka. Pidime pettuma, sest värv on, aga maitseb nagu sepik. Eestlane ei

Burgermaster

Tegelikult käisime siin ammu, aga kuidagi ei jõudnud kirja panna. Burgermaster on nö meie tänava otsas (küll oma 2 km eemal) selline burksikas, kuhu saab autoga letti sõita. Ma mäletan, kuidas väiksena usa filmidest vaatasin, et autoga sõideti kiirsöögikohta ja siis rulluiskudel toodi burksid, joogid ning jäätised. Oli ikka elu

Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA II

Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA II

Uus nädalavahetus ja viimased kaks purjetundi. Laupäeval tegelesime peamiselt oma halsside ja pautide lihvimisega vastavalt etteantud trajektoorile. Lisaks katsetasime allatuult "liblikat", kus purjed on erinevatel külgedel. Õpetaja ähvardas, et tunni lõpus tuleb vees ka ära käia ning visandas kiired joonised, kuidas see täpselt käima peaks. Õnneks seda siiski sel päeval

Kuidas koolibrile muljet avaldada

Mõned ilmselt teavad, et me oleme Nõmmel olnud ikka suured linnuvaatlejad 😀 Seega ei maksa imestada, kui meie siinsesse püsivasse elamisse asudes olid kaks esimest asja, mille siia soetasime: gaasigrill ja koolibri jooginõu. Selle viimase peale me poleks ise taibanud kohe tulla, kui poleks kogemata sattunud järgmisesse vestlusesse. Korteri võtmeid kätte

Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA I

Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA I

Margus registreeris meid mõlemaid purjetamise kursusele. Kaks nädalavahetust ning kokku 10 tundi purjetamise algtõdesid RS Quest purjekaga, mis on algajale merekarule parajalt pisike ja hallatav alus. Mina alustan valgelt lehelt. Margus, kellel on lapsepõlve Optimisti tunnid, väikelaevakapteni tiitel, mõned hooajad kolmapäevaregatte ning Muhu Väina regatt selja taga, ei alusta sugugi

Reede Sadam ja vaalad

Reede Sadam ja vaalad

Käisime läinud nädalavahetusel minu sünnipäevakinki lunastamas. Margus oli planeerinud meile nädalavahetuse San Juan'i saarel. San Juani saarestik kuulub Washingtoni osariigi alla ning asub üsna Kanada lähedal. Nimelisi saari on kogu San Juan'i saarestikus 172, aga kokku erinevaid saarekesi on kindlasti üle kahe korra nii palju. Korralik praamiühendus on kolme kõige

Ilm. Ei jäta külmaks.

Ilm. Ei jäta külmaks.

"See on ju Seattle", kehitavad kohalikud inimesed õlgu, kui vihmase ilmaga on jutule saadud. Ilm ei jäta kedagi külmaks - ilmast räägitakse poekassas, muuseumis ja muidu täitsa suvaliselt. Ja siis veel kindlasti kõik omavahel kodudes ka. Ja televiisoris on alati põhjalik ülevaade sellest, kas ikka nüüd läheb soojaks või kas

Geoduck'i palavik

Geoduck'i palavik

Oli see vist päris siiajõudmise alguses, kui otsisime üles Andrew Zimmern'i saate siinse piirkonna toitudest ja söögikohtadest. Vaatasime suud ammuli, kuidas kuskilt rannikumudast tiriti välja üks hiiglasuur karbiline, kelle kael oli vaat et käevarre jämedune. Nentisime, et elus esimest korda kuuleme sellisest "molluskist". Zimmern muidugi kiitis hõrku fileed taevani. Jube