Omad joped sümfooniasaalis
Seattle'is, Benaroya Hallis oli põnev sümfooniakontsert tulemas. Lavale plaaniti ära mahutada kaks "staari". Üks neist oli suurele ekraanile manatav dokumentaalfilm "Jane" ja teine eelmainitud filmile taustamuusikat peale mängiv Seattle Sümfoonia oma uhkes koosseisus. "Jane'i" näol oli tegu National Geographicu arhiivist pärineva ligi 50 aastase filmimaterjaliga, mida maailm varem näinud ei olnud. Rääkis see noorest Jane'ist, kes 1960ndatel ilma igasuguse teadusalase hariduseta Aafrikasse šimpanseid uurima saadeti. Kuna mulle loodusdokid hirmsasti meeldivad ja sümfoonia ka, siis tundus see igati hea kombo, mille nimel seitel ja viigid sisse ajada.
Mul oli siiras ettekujutus, et kui musistseerib Seattle Sümfooniaorkester, siis see on ikka pidulik üritus. Margus sai lõpuks ülikonna selga ajada ja mina otsisin oma edevaimad kingad välja. Väike kahtlus minus siiski oli, et kas Ameerika inimesed ikka plaanivad ennast sümfoonia tarbeks üles lüüa? Kahtlesin seetõttu, et Benaroya Halli kodulehel oli dresscode'i teemat kommenteeritud nii, et olenemata üritusest, riietu nii mugavalt, kui sul parasjagu tuju on. Me ei lasknud sellel soovitusel endid häirida, sest inimene riietub ikka täpselt nii, kui pidulikult ta ise ennast tunneb.
Benaroya Hall 'i ei saa muidugi Estonia kontserdimajaga võrrelda. Avati see 90ndate lõpul ning tegu on lihtsa kaasaegse kontserdisaaliga. Kohale jõudes oli üsna kiiresti ka selge, et enamik külastajaid ikka oligi mugavalt riietunud. Minu kõrval istus näiteks Sketchersi dossuga naine ja olenemata sellest, et kontserdimajas on ka riidehoid, istusid päris paljud inimesed joped seljas saali maha. UGGid olid ka esindatud. Vot sulle siis seitel ja viigid. Ühte teist pidulikku külastajapaari me siiski vaheajal nägime. Mul tekkis tunne, et neile peaks kohe tervituseks noogutama - ikkagi liigikaaslased 😀
Kontserdi/filmi juhatas väikese sõnavõtuga sisse filmi direktor Brett Morgen, kes on muuseas teinud ka Kurt Cobainist kõneleva dokumentaali "Kurt Cobain: A Montage of Heck".
Film oli hea ja siiras. Soovitan. Kohati unustasin ära, et filmi muusikaline taust tuleb sealtsamast lavalt. Sedavõrd hästi sulandus muusika ja pilt kokku.
Aaa...see ka veel, et jopeinimesed tegid siiski mu kingadele tunnustavaid komplimente 😀