MatkaWaguniga looduses

Võib julgelt öelda, et kui poleks tulnud pandeemiat sellisel kujul nagu ta siin USAs on, poleks mul täna sellist materjali üles tähendada. Aga mul on! Oleme nüüd seitsme kämpimisega teinud korraliku tiigrihüppe, mis puudutab "Kämbi nii nagu ameeriklane seda teeb" valdkonda.  Või noh, titesammudega võrreldes, kuidas kohalik seda teeb.

Siin olles eksisteerib vaba aja kasutamisel sedavõrd palju konkureerivaid tegevusi ja avastamisi, et kämpimine kui selline pole otseseselt teoks saanud. Rääkinud oleme sellest küll omajagu ja meil on kogu matkakraam kenasti kaasas. Lisaks läheb mul siinsetes paksudes metsades telgis magamise mõttest seest pisut hõredaks, kui ma mõtlen karude ja puumade peale. Loogiline meel ütleb, et intsidente praktiliselt ei esine, aga hõredaks läheb ikka. Ja lisaks sellele oleme vabu hetki siiski ka ikooniliste Ameerikamaa linnade külastamiseks kasutanud. Kuni pandeemiani. Kui hiliskevadel ja suvehakul sai selgeks, et midagi paremaks väga ei lähe laia maailma naasmiseks, siis asusid inimesed suunduma loodusesse. Üsna agressiivselt. Tuli teateid, kuidas ilusate vaadetega matkarajad on paksult jalutajatest umbes ning REI matkapoest on karusprei ja matkagaas otsas. Jälgisime vaikselt mängu ja nagu ei teinudki midagi suurejoonelist selleks, et kodust välja saada.  Kuni siis juunis saime ekspromptkõne Kieralt ja Steve'ilt, kes plaanisid oma vanakooli kämparbussiga loodusesse minna. Nad harrastavad kaljuronimist ning neil oli üks hea koht olemas, et meeldiv kasulikuga ühendada. Ühesõnaga, et homme on minek  ja et tulge ka. Kuna me polnud inimesi näinud ja nakatumiste arv kahanemas, siis otsustasime vabas õhus veidi sotsialiseeruda. Seda enam, et mai lõpust oli toimunud ohtralt rassismi- ja politseivägivallavastaseid meeleavaldusi ning õhk oli igati raskeid teemasi täis. Tundus hea mõte kõigest eemale saada.

VOL1:
Okanogan-Wenatchee Rahvuspark, Mazama, WA

Olime veebruaris oma pisikese valge Wrangleri neljaukselise vastu vahetanud, mis tähendas seda, et meie Jeepist sai ametlikult matkavagun, kus kannatab magada. Lõime järgmine päev kiiruga mingi kraami kokku ja sõitsime tööpäeva lõpus Steve'i poolt ette antud kohtumispaika. Võib öelda, et sellest matkast kujunes meie suvine kämpimiskirg. Mazama asub meist kolme ja poole tunni kaugusel. Teekond sinna kulges üle mägede, seega õnnestus juunikuiset lundki näha. Leppisime kokku, et sõidame kõik ühe Mazama poe juurde ja Steve siis veab meie kahese autokolonni õigesse kohta. Ise me poleks suutnud kindlasti seda kämpimiskohta üles leida, eriti veel pimedas. Ja levi kui sellist ei olnud, ega tulnud. USAs peab üldse arvestama, et loodusesse ja vähemasustatud kohdatesse sõites on levi kas olematu või väga kehv.

Matkapaik oli põnevas metsatukas. USAs on mitutsorti kämpiskohti. Ühed on vabas looduses, kuhu võib lihtsalt minna ja telgi üles seada, kui pole kehtestatud piiranguid. Teised on sellised, mis on ametlikult tähistatud kämpimiskohad, kus toimib first in - first serve põhimõte. Ehk siis kes ees - see mees. Kolmandad on ametlikud koordineeritud kämpimiskohad, kuhu tuleb eelnevalt koht reserveerida ning kämpimise eest ka kohatasu maksta. Hinnad on vahemikus 25-50 dollarit öö. Enamasti  on sellised kohad varustatud jooksva vee, elektri, mõnikord ka wifiga. Kämplas toimetavad niinimetatud park rangerid, kes vajadusel lõkkepuid, jääd ja dushižetoone toovad.  Meil siis seekord kõige metsikum variant. Metsa sees, kenasti kohiseva jõe lähedal. Kahtlemata mõnus. Esimesel õhtul läks nii kiiresti kottpimedaks, et ei jõudnud ümbrusega tutvuda. Meie matkavagun pimedas sai kuidagi kokku klopsitud. Välja nägi see seest umbes selline:

Eraldi tuleb välja tuua Kiera ja Steve'i matkabuss. Tema nimi on Rhonda ja ta matkas koos oma omanikega eelmisel aastal 8 kuud mööda Ameerikat enne kui Kirklandi paikseks jäi. Lahedalt retro ja mahutab rohkem kui arvata oskaks. Võimekas daam ühesõnaga.

Kokkuvõte esimesest matkast.
Sotsialiseerumise mõttes väga bro. Lõpuks omete saime oma mullist välja ja teiste inimestega lahedalt aega veeta.

TÄHELEPANEKUD:

• Loodus oli hunnitu nagu alati.Pluss
• Värskes õhus on mõnus magada. Pluss
• 4 ukseline Wrangler on suurepärane matkavagun, kus isegi Margus saab sirgete jalgadega magada. Pluss
• Olemasoleva kokkamistavaariga (matkapriimus, potid, nõud) sai kenasti hakkama, aga puudus külmakast kergesti riknevate toodete jaoks. Miinus
• Matkamadratsid rändasid külje all ringi, suhteliselt kõva magada.Miinus
• Elada tuli asjade otsas. Pidevalt oli midagi kadunud. Organiseeritud kaos.Miinus.
• 4 kiiruga kaasaostetud kartulikrõpsupakki ei aita ruumipuudusele kaasa, kui neid terve matka vältel ei puudutatagi...Miinus.
• DIY putukavõrgud töötasid, aga veidi labiilselt.Miinus.

Kas veel sellisel kujul matkata - kindlasti. Tuleb teha vigadeparandusi.

VOL2:
Ike Kinswa State Park, WA

Ei läinud kaua aega mööda, kui olime valmis uuesti kämpima minema. Ike Kinswa nimeline rahvuspark asub meist allpool kahe ja poole tunni kaugusel.

Seekord läksime siis uhiuute parenduste ja uuendustega. Nüüd me neile alles näitame! (maiteakellele). Esimese asjana toimus madratsi upgrade. USA on Jeep Wrangleri maa, mis tähendab, et sa võid oma ettevõtte üles ehitada Wrangleritele mõeldud vidinate tootmisele. Vidinate nagu näiteks auto sisemist kuju järgiv täsipuhutav madrats. Või uste peale tõmmatavad putukavõrgud. Aga see polnud veel kõik. Meil oli nüüd ka külmakast. Elektriline lausa, mis autosõidu ajal end jahutada suudab.
Et kämpimine on olnud pandeemia ajal väga IN ja me väga ei tea neid mitteametlikke kohti, kus võiks autoga kämpida, siis tundus kõige kindlam otsida rahvusparkide ametlikult lehelt sobiv koht ja see endale ette broneerida. Enamik kohti oli reserveeritud, aga õnnestus leida siiski üks mõnus paik üheks ööks. Asi seegi. Hiljem selgus, et kohtade saamine ongi megaraske loterii. Põhimõtteliselt käid ja värskendad rahvusparkide veebilehte, lootuses, et keegi vahepeal tühistab.

Säärased reserveeritavad kämpimiskohad on alati varustatud suure laua ja lõkkeauguga, mille küljes enamasti ka grillrest. Ümberringi olid põõsaste vahel teisedki kämpijad. Nüüd alles saime aimu, kuidas kämbib ameeriklane. Nemad tulevad ikka suurte RV-dega, täisvarustuses. Lisaks erinevad abitelgid, abimööbel, valgustus jne jne jne. Kämplates on enamasti seesugusetele RV-dele ka veekraan, elekter ja äravool. Mugavused ühesõnaga. Aga meilgi. Võrreldes eelmise kämpimisega oli päris mitmeid mugavusi juures. Ja ümbritsev mets oli täiesti suurepärane. Tutvusime nii mõnegi vöötoravaga. Kui hommikul autoukse avasin ning pisut kannatlikult jälgisin, siis juba oligi meelelahutus olemas nende näol.

Kämpimiskoha lähedal asus Dog Mountain matkarada, mille eelnevalt läbisime. 6 kilomeetrine madala külastuse ja rohkete tõusumeetritega (369m) tee tippu, kus asus paraplaanide stardiplatvorm. Päris klassikaline matkarada ta ehk välja ei näinud. Kõmpisime kellegi eramaal mööda sõiduteed tippu ja siis sama teed tagasi. Aga see kõik oligi nii mõeldud ja lubatud.

Kokkuvõte matkast nr.2

TÄHELEPANEKUD:

• Loodus oli taaskord hunnitu nagu alati.Pluss
• Värskes õhus on jätkuvalt mõnus magada. Pluss
• Wrangler on suurepärane matkavagun - uus madrats õigustab ennast 100% ja sellel on täitsa hea magada.Pluss
• Kui sul on nii luks madrats, siis miks sa tahad magamiskotis magada, kui saaks lina, teki ja patjadega? Miinus
• Asjalikud putukavõrgud. Pluss
• Külmakast laiendas toiduvalikut (aga ka külma õlle). Pluss
• Külmakasti temperatuuri eluiga võiks pikem olla, kui osutub võimalikuks mitu päeva kämpida ja auto on paikne. Miinus
• Elada tuli ikka asjade otsas. Organiseerisime eelnevalt paremini kui viimati, samas saaks väga palju paremini.Miinus.

Kas veel sellisel kujul matkata - kindlasti. Tuleb teha vigadeparandusi.

VOL3:
Pacific Beach Rahvuspark, WA

11.juuli. Kandva enesekindlusega asusime teele. Esiteks seetõttu, et me olime veeeeel paremini valmistunud kui eelmine kord Ike Kinswas ning teiseks seetõttu, et läbi õnne saime magusa koha pika liivarannaga ookeaniäärsesse kämplasse, mis minu jaoks on omajagu eksootiline.
Pacific Beach Rahvuspark on lähes kolme tunni kaugusel. Teekond ookeani äärde kulges meeleolukalt. Sõitsime läbi Kurt Cobaini sünnilinna Aberdeeni ning kohtasime tülpinud näoga koiotipoega. Solvunud vist.

Seekord siis mitmete uuendustega. Meie matkavagunil oli nüüd katuseboks, kuhu kõik üleliigsed asjad sai eest ära panna, mis tähendas asjade otsas elamise lõppu. Kohale jõudes selgus, et vihma sadas, seega otsustasime saju üle elada TV ja "tubase" olemisega. Ookeaniäärsed kämpingukohad paiknevad avatud platsil ning on üksteisele megalähedal. Privaatsusest polnud juttugi. Harjusin siiski selle faktiga ära ja tegelikult meil polnud plaaniski sealsamas platsil aega veeta, kui vihm lõpeb.

Rannas on lõkete tegemine lubatud, seega oli plaanis õhtune oleng ookeanikohina ja lõkke saatel.See oli väga märgiline plaan, kuna ma olen seda kogu aeg teha tahtnud. Ilm ei olnud kõige soojem. Megatuuline ja väikeste vahedega tibutav, ent me ei lasknud endid segada ning kokkuvõttes oli kogu see ettevõtmine väga äge.

Järgmisel hommikul täitsin teise olulise soovi, mis mul ookeaniga seoses plaanitud oli. Et ma saan nüüd täitsa timmilt joosta, siis oli plaanis hommikusörk piki liivariba. Ja paljajalu. Jooks lõppes kiire karastusega külmas vees.
Sealt edasi uute meie jaoks eksootiliste tegevustega. Ütlesime kämplaplatsile adjöö ja suundusime sealseid rannaribasid uurima. On senini veidi võõristav mõelda, et siin on lubatud autoga otse randa välja sõita ja liivasel pinnal oma suva järgi ringi kimada. Sain ka oma elu esimesed sõõrikud tehtud.

Kokkuvõte matkast nr.3

TÄHELEPANEKUD:

• Ookean on mõnus, kindlasti tahan tagasi.Pluss
• Värskes õhus on jätkuvalt mõnus magada. Pluss
• Seekord olid olemas lina, suletekk, padjad - mugavused. Netflix vihmase ilma ajal. Pluss
• Katuseboks õigustas ennast igatipidi. Pluss
• Tõdesime, et kõigis kämplates ei pruugi alati privaatsust olla. Miinus

Kas veel sellisel kujul matkata - kindlasti. Tuleb teha mõningaid täiendusi, arvestades erinevate kämplate eripärasid.

VOL4:
Lake Sylvia Rahvuspark, Montesano, WA

25.juuli. Imeläbi õnnestus taaskord broneerida üks matkaplats. Üheks ööks. Kaks ööd on ikka väga defka, seega tuleb võtta, mis võtta on. Kusjuures, isegi ühe ööbimisega kämpimised mõjuvad nagu oleks mitu päeva kodust eemal olnud. Lõõgastavalt. Eriti pandeemia ajal.
Meil olid sellele kohale eriliselt kõrgendatud ootused, kuna kaart näitas, et meie koht on täpselt vee ääres. Margus juba kirjeldas, kuidas ta kalu välja tõmbab ja oli veidi mureski, et mis teha, kui liiga suure saab. Eelmisest matkast olid meil väikesed vigadeparendused juba töös, aga suure nõudluse tõttu need selleks tripiks veel kohale ei jõudnud, niiet kämpisime suhteliselt samas varustuses, mis ookeani ääres oli. Ühesõnaga kujutlesin vaimusilmas seda kõike ülivõrdes, mis seal tiigi ääres toimuma hakkab. Lake Sylvia asub meist kahe tunni kaugusel.

Kohale jõudes oli suu vett täis, sest see veekogu oli vahepeal kokku kuivanud ning alles oli lihtsalt mingi arusaamatu rägastik. Solvusin. Kaks märkust iseendale edaspidiseks. Üks: alati tuleb minna nullootusega. Kaks: kämplakaardid on suviti petlikud, mis puudutab pisemaid veekogusid. Loogiline. Need kuivavad. Jäta see endale meelde. Tegelikult võin juba etteruttavalt öelda, et väga pikalt selle kuivanud tiigi peale vihane ei saanud olla. Meie platsil olid mõnusad massiivsed puud ja ääretult kihvt valgus. Siinsed okasmetsad lõhnavad magusalt. Ja need piiksuvad vöötoravad. Ja Margus pakkus ühel hetkel daamile ka pokaali vahujooki, niiet igasugused pretsensioonid puuduvad.

Aga tegelikult oli seal suur järv küll. Lihtsalt veidi eemal. Võtsime kodupoest ostetud õngeussid kaasa ja läksime ühele sillale kalaõnne proovima. Kõik ei olnud veel läbi. Tundus, et kala on ka, sest ussid muudkui sulasid konksu otsas. Ja siis selgus, kes see õgard on. Salamander lendas ühel hetkel koos konksuga sillale. Õnneks ta viga ei saanud ja kõik osapooled pääsesid lihtsalt üllatusega. Märkasime neid vees omajagu. Nüüd kus oskasime vaadata. Kala ei saanud.

Lake Sylvia ääres on päris palju kämpimiskohti. Jõudsime jälle silmata, kui kapitaalselt varustatuna inimesed loodusesse tulevad. Alguses ma tegin nende ruuduliste laualinade üle nalja, ent siin hakkasin vaatama, et võib olla see polegi nii paha idee?
Nüüd kus olime juba mõned korrad taolistes kämpimiskohtades aega veetnud, võib julgelt kinnitada järgmisi asju. Inimesed on viisakad ja tähelepanelikud. Eriti koroona kontekstis. Ühisruumides (wc) hoitakse vahet, näokatted on kaasas. Matkaradadel on maskide käsitlus nagu kaugtuled. Vastastikku sattudes pannakse ette. Õhtuti jääb üsna varakult vaikseks. On küll näha lõkkeid ja inimesi nende ümber, ent miskit lärmi ei toimu. Kui siiani on meile tundunud, et ameeriklased meie kandis on hirmus varajased, siis kämplas on valdavalt pikad ja rahulikud hommikud sattunud. Ja alati. Ma kordan alati on kohal rulade, rataste ja tõuksidega ringiratast sõitvad mudilased. See on kämpla kohustuslik element. Rõõm on näha, et lapsed siiski oskavad veel õues end väsinuks jaurata.
Margusel oli ka selleks korraks ameerikalikke delikatesse planeeritud. Televiisorist oli õppinud, et Ameerikas visatakse konserviinerid otse lõkkele ja siis keedetakse need samas purgis valmis. 1.49 eest oli ta need soetanud. Protsess oli põnev, tulemus kõike muud kui maitsev viiner filmist, Viinist, või lapsepõlvest.

Meil oli normaalset toitu ka kaasas. Hommikuputru ja õhtuks lihtsasti valmivat hindude pajarooga. "Lisa vett" stiilis, aga tõesti maitsev. Nüüd, kus me olime aru saanud, kuidas kämplates need võimalused on, hakkasime arutama, et võibolla ikka ei pea alati selle väikse priimusega gaasiballooni otsas toitu valmistama. Et kui oleks kahe auguga matkapliit, siis valmiksid kohv ja hommikupuder samal ajal ja mis kõik veel. Margus julges isegi peekonist unistama hakata. Mina mõtlesin samal ajal pannkookidest vabas looduses. Inspireerituna Elo matkapannkookidest, mida kord eksklusiivselt õnnestus saada 😉
Kämpla hommikud on olnud alati imelised. Eriti metsas olles. Valgus, mis paistab läbi roheliste puulatvade, on siis haldalikult ilus. Eriti selles kuivanud tiigiga kohas. Ja kohv maitseb eriti aromaatiliselt.

Kuigi me otseselt oma naabritega kokku ei puutunud, olid meie platsid ikkagi suhteliselt külg külje kõrval, niiet voodist oli vaade nende telgile. Tekkis jälle arutelu privaatsuse teemadel, aga meil oli tegelikult juba see probleem käsitletud ja lahendatud. Lihtsalt polnud veel kohale jõudnud. Põnevusega ootasime järgmist kämpimist.

Lake Sylvia ümber kulgeb haldjalik matkarada, mille peale hommiskusööki läbisime. Mets oli muinasjutuline. Õnnestus näha ka salamandrit matsutavaid saarmaid. Kala seal järves ei olnud ju. Järelikult salamander. Matkarada lõppes avalikus rannas, kus sai kogu asjale suplusega mõnuse punkti panna.

Kokkuvõte matkast nr.4

TÄHELEPANEKUD:

• Väikesed veekogud kaardil ei tähenda alati vett. Miinus
• Tõdesime jätkuvalt, et kõigis kämplates ei pruugi alati privaatsust olla. Miinus, mis kohe laheneb!
• Matkaköök ei pea olema kasin, kui sa matkad autoga. Miinus

Kas veel sellisel kujul matkata - kindlasti ja meil on oi kui suured parendused saabumas....

VOL5:
Deception Pass, Whidbey saar, WA

8.august. Leidsime viimasel hetkel enne nädalavahetuse saabumist paljulubava kämpla Deception Pass nimelises rahvuspargis. Üheks ööks taaskord. Deception Pass asub pikal ja käänulisel Whidbey saarel, millele saab kas praamiga või siis tuleb ületada suur sild, mis on ääretult pop turismimagnet oma vaadete tõttu. Pandeemia mõjutab hetkel praami ooteaegu, mistõttu ei hakanud me isegi üritama. Seda enam, et tegu oli ainult pooleteise tunnise autosõiduga, mis läbida tuli.

Nüüd me läksime täisenesekindlusega. Meil on lahendatud nii mõnigi suurem ja väiksem vajakajäämine. Lisaks katuseboksile on nüüd ka auto külge kinnituv varikatus, mille külge omakorda käib suur telk, kus saab asju hoida, riideid vahetada ja trussikute väel hommikul magalast väljuda. Vot see on elu.
Lisaks on meil kahe auguga matkapliit, kokkamistarvikud, lõikelaud, juusturiiv, pann ja mis oluline ruuduline laudlina - nii nagu peab! "Lisa vett" pajaroad on minevik. Ja see pole veel kõik. Meil oli ka nüüd abimööbel - kokkupandav väike laud tule ääres istumiseks ning mistahes muudeks tarvilikeks momentideks. Oli kohe tunda tavalisest ülevamat meeleolu meie kämplas. Margus käis rind ees. Õhtusöök valmis vaat et tantsides. Ma tundsin kuklas teiste kämpijate tunnustavaid noogutusi.

Lõke on osutunud kämpimisel vaat et kohustuslikuks elemendiks. Isegi siis, kui me ei tossuta Marguse Ameerika delikatesse. Mõnus on kivi näoga lõkke saatel päev lõpetada. Lõkkepuid saab enamasti kämpingu check-inist või ümberkaudsetest tanklatest. Kohalikud müüvad ka valmis pakke. Rahvuspargis on tungiv soovitus, et lõkkepuud oleks soetatud võimalikult lähedalt, et ei veaks kaugemalt uusi kahjureid sisse. Igati loogiline ning meile meeldibki osta puud otse pargi väravast. Toetada neid sellega ning olla kindlad, et on sobiv punt halgusid kaasas.

Üks põhjus, miks see kämpla väga kihvt on, on tema asukoht ja ümbrus. Me ei tulnud siia ainult kokkama ja lõket tegema. Selleks et hiigelsuur kaneelirull ja pokaal veini välja teenida, olime me tegelikult läbinud lähes 13 kilomeetrise matkarännaku ümberkaudsetel aladel. Deception Passi matkarada kujuneb väga mitmekesiseks, kui alustada kämpimiskoha algusest. On mõnusat metsa, suure sild hunnitute vaadetega ning rohkelt rannikuäärset kulgemist.

Kokkuvõte matkast nr.5
Real deal nii asukoha kui kämpinguvarustuse osas. Abitelk on megakasulik ja mõnus.

TÄHELEPANEKUD:
Nipet näpet asjad.

• Nüüd kus rohkem kokkamist, on ka rohkem nõusid. Nõudepesusüsteem oli puudustega. Miinus
• Erinevate kottide süsteem veel paremini organiseerida. Arengukoht
• Margus hakkas unistama kohvikannust. Sellisest mulksutist, nagu ta vanaemal oli. Kaua sa seda pätikohvi ikka jood. Miinus
• Telgi alla tuleb hankida üks presendilaadne aluskiht. Hetkel ei olnud ning veidi rohkem pidi sellega kokku pandes vaeva nägema (puhastamine, kuivatamine). Miinus

VOL6:
Tagasi Pacific Beachil

22.august. Oleme tagasi sealsamas ookeaniääres, kus me kord juba käisime. Seekord sain lotovõidu kahe öö näol ja ilm tõotas tulla suvine ja kuiv. Kirjutasin Kierale ja Steve'ile ka plaanidest ning nemadki hüppasid oma Rhondaga punti.
Jõudsime esimesel õhtul sinna üsna hilja, mistõttu saime ainult pimedas veidi muljetada ja oligi öö peal. Läks üsna kiirelt pimedaks ning tabasime endid arutamast järgmisest arengukohast. Nimelt on meil valgustuslahendus pea et olematu. 2 pealampi ja üks seasilmast telgi laelamp, mis ehk väikses telgis teeb töö ära aga selles suures....saaks ju paremini. Kieral ja Steve'il on vahva täispuhutav lamp, mis avaldas muljet. Lubasime meelde jätta ja endid parandada.
Ookeani ääres on mõnus. Taaskord sain teha oma paljajalu sörki. Peale mida lihtsalt istusime ja nautisime kohinat ja tuulelohedest punnis vaadet. Kiera, kes on tegelikult pärit Lõuna-Aafrikast sai teha toaks oma soovi, milleks oli pikk jalutus ookerannal. Ta polnud seda ammu saanud. Nüüd läks ja kõndis kolm tundi. Tundus et kõigile oli seda nädalavahetust vaja. Õhtul toimus lõke ja tähtede vaatamine. Marguse soovil olid menüüs taaskord hot dogid.

Gulinaarsed rännakud ei piirdunud ainult hot dogidega. Nüüd, kus me matkame korraliku pliidiga. Viisin täide veel ühe pisikese unistuse ning tegin ära oma banaanipannkoogid. Bueno!
Seekord ma olin üldse toidu organiseerimises latti kõvasti tõstnud. Mul olid kõik produktid portsjoniteks vaakumpakendatud, eelvalmistatud, kohati ka hakitud. Kõik selleks, et kõik oleks paigas, selge ja midagi üleliigset ei peaks koju tagasi tassima. Matkaköögis ilutses ka sinine mulksuv kohvikann, mille Margus vahepeal tellida jõudis.

Kokkuvõte matkast nr.6

TÄHELEPANEKUD:

• Valgustus on puudulik. Miinus
• Nõude pesu tahab jätkuvalt paremat lahendust. Miinus
• Marguse kohvikann ruulis. Pluss
• Present telgi all õigustas end. Pluss
• Kaasavõetava puhta joogivee jaoks tuleb leida püsiv lahendus. Seni oleme ostnud poest suuremaid kanistreid. Miinus
• Ikea kast ei ole kuivainetele ikka nii okei, kui ta algselt tundus. Miinus

VOL7:
Fort Ebey, Whidbey saar taaskord

Nonii. 28.august. Uus lotovõit kämplate broneerimislehel. Kahe ööbimisega metsaplats Whidbey saarel. Pole küsimustki, kas minna või mitte. Fort Ebey asub Deception Passist veidi edasi. Tund ja kolmveerand sõitu. Ka seekord ei panustanud me praamisõidule, kuigi oleks tore seda kunagi proovida. Seda enam, et meil on Whidbey alumine ots täiesti avastamata.

Olime vahepeal ka parendusi ellu viinud. Meil oli nüüd kokkuvolditav "äravooluga" nõudepesuanum, mis õigustab ennast ka coolerina. Pluss kraaniga veekanister. Aga ka kokkuvolditav sangaga toidukorv kuivainete jaoks. Lisaks tellisime 3 LuminAid täispuhutavat lampi, mis on nii USB kui päikesepatareiga laetav ning millel on 4 erinevat valgusrežiimi. Ja see pole veel kõik. Margus oli soetanud omale ka matšeete. Lisaks oli antud nädalavahetus veidi pidulikum, kuna Eestis oli kätte jõudnud minu ema sünnipäev. Sel puhul olime kaasa haaranud mullijoogi ja kirsipiruka. Tõotas tulla igati uhke nädalavahetus.

Esimesel õhtul kohale jõudes veendusime, et tegu ongi ägeda platsiga. Päris suur, üsna privaatne ning massiivsete lõhnavate okaspuudega übritsetud.

Et meie külmakast saab tuge täiendavatest kuni 72h kestvatest külmakottidest, on menüü taaskord laienenud asjadega, mis muidu ehk ei säiliks. Näiteks värske vikerforell, kohvikoor ja ürdivõi tuhakartulite jaoks. Seekord ma tõstsin latti jälle veidi kõrgemale ning genereerisin matkatoite sous vide veisest. Päris rahul endaga...
Esimeseks õhtuks planeerisime lõket maksimaalselt kasutada ning kokkasime elaval tulel. Eesti aja järgi oli kätte jõudnud ka ema sünnipäev. Levi skaibikõneks välja ei vedanud. Tegin rariteetse sammu ja võtsin tavalise kaugekõne oma ameerika numbrilt. Ema ei julenud kahtlaselt numbrilt tulevat kontaktisoovi kohe vastugi võtta, aga lõpuks saime oma õnnesoovid otse metsast teele saata.

Uus päev. Fort Ebey rahvuspargis on hästi suur ning mitmekesine matkaradade rägastik. Plaanisime teha korraliku matkapäeva ja läbi kõmpida nii palju kui jaksu ja lusti on. Matkarada algas mugavalt otse meie kämpla tagant ja kulges läbi metsade rannikuäärde ja siis jälle metsadesse tagasi. Aga esimesed asjad esimesena. Hommikukokkamine, aurav kohv ning uue kraanikausi testimine.
See toiduteema on meil vist alati kestev ja läbiv. Vahet ei ole siis kas reisidel, kodus või matkadel. Sellepärast ma ei saagi muudmoodi kui lisada juurde, et mis me sõime ja mida jõime 😂 Nii on. Süüa on mõnus. Nõudepesust niipalju, et kui suurtes matkavagunites, millega matkab ameeriklane, on kraanikauss ja matkaplatsi äravool, siis meil on lähenemine veidi manuaalsem. Enamasti on kämplas jooksev vesi olemas ning valdavalt on spetsiaalne koht, kuhu saab kallata ära oma musta vee. Protsessi käigus mõtlesime, et tegelikult võiks sellised kokkuvalditavaid kraanikausse/nõudepesuanumaid olla efektiivsemaks pesuks kaks tükki. Margus kasutas antud anumat ka coolerina niiet see konkureeriv asjaolu tuleb ka arvesse võtta.
Asjadest veel niipalju, et vaikselt hakkab kaduma see seljakotitunne, et matkale peab minema hästi kasinalt ja kõike põlve otsas tegema. Nüüd, kus kämbime autoga, oleme igal korral endale mugavusi ja elu kergendavaid vahendeid juurde tekitanud ja saame täpselt aru, miks teised kämpimisplatsid nii rikkalikult varustatud on. Rääkisin mingil hetkel oma kasinuspoliitikast ja retoorika muutumiseks ka Steve'ile, kes kinnitas: "Raili, sa võid nüüd kõik asjad kaasa võtta."

Matkast kujunes 9 kilomeetrine seiklus. Veidi lühem, kui algselt mõtlesime, aga selles oli peamiselt süüdi matkaraja rikkalikkus. Mis Fort Ebey ja Whidbey saare põnevaks teeb, on asjaolu, et Whidbey oli Teise Maailmasõja ajal strateegiline kant, kus koordineeriti rannikuäärset kaitset. Selle kõige jälgi võis näha ka matkarajal, mis läbis endise rannapatarei ala. Mis veel parem, osad rannapatarei käigud ja ruumid olid kenasti säilinud ja korras hoitud ning neid sai oma silmaga ka vaadata.
Nagu ülal juba kirjutasin, siis terve see matkaradade võrgustik on põnev ja mitmekesine. Rajad on mõnusalt käänulised, omajagu on tõuse, konarusi. Nimed olid neil samuti tublid: Grandpa Tree trail, Princess run, Pigeon trail, Woodpecker trail jne.. Mets muutus iga kilomeetriga ning tal oli väga mitu erinevat nägu. Palju jäi veel avastamata nin gsee on kindlasti üks koht kuhu võiks tagasi minna.

Matkajärgselt otsustasime esmakordselt ära proovida ka kämpla dushiruumid. 50 sendise žetooni eest on sul voolavat vett täpselt 3 minutit. Arvestades koroonaaega, polnud me seni väga entusiastlikud nende dushiruumide osas olnud. Seda enam, et alati on olnud ka võimalus kuskil pisike matka või jooksu lõpetav suplus teha. Seekord tundus ookean aga liialt sodine ning kauge, et see kõik läbida. Tuleb öelda, et kämplate yhiskasutatavaid ruume hoitakse kenasti puhtana ning igal pool on olnud ülevad koroonareeglid ja muu taoline. Eelmistest kohtadest jäi täpselt sama mulje, niiet tundus siiski okei seda kõike proovida. Ja tasub teinekordki.

Varajaseks õhtusöögiks pakuti seekord sous vide veise pastat ning pokaal merlot´d lihaste pehmendamiseks.

Eksootikat ka. Ühel hetkel avastasime, et naaberplatsi lähedal istub suur hall kakk madalal oksal ja jälgib platsil toimetavaid inimesi. Ei tea, kas plaanis inimröövi. Ilmselgelt oli ta huvitatud. Hiilisime lähemale ning saime ise ka tema puuriva kakupilgu osaliseks. Omajagu jõudsime teda vaadelda, enne kui ta tihedate puude vahel oskuslikult lahkuda otsustas. See üks kord, kui sul telefoni taskus pole....

Margusel oli seekord hilisõhtuseks ooteks uusi gulinaarseid rännakuid plaanis. Bonanzast inspireerituna oli vaja kindlasti lõkkel purgiube keeta. Nii nagu mehed westernides tegid. Õige purgi valimine polnud ilmselt raske, sest purgi peal oli kirjas: Real western flavor. See on õige. Lisaks veel nostalgilisi toite nagi sütel küpsenud kartulid ja grillitud maisitõlvikud. Praegu kõiki neid toite üles tähendades hakkas mind kummitama Miljardid, kus nad laulavad: "kuid me sõime nõnda hästi ja palju ja kiirelt ja valjult kunagi läänes...." Hoole ja armastusega valminud westerni ubadest võttis Margus ainult paar ampsu ja nentis, et talle pole tegelikult purgioad kunagi maitsenud ning et ta tahtis lihtsalt proovida, kuidas neid teha on.

Hommikul asjad kokku ja suundusime Coupville'i nimelisse linnakesse Whidbey saarel. Tegime seal rahuliku lõuna ja vaatasime ringi. Üle pika aja tekkis turisti tunne.

Kokkuvõte matkast nr.7
Peaaegu puhas sooritus.

TÄHELEPANEKUD:

• Lambid on ägedad. Neid võiks rohkem olla isegi, sest metsas on ikka kottpime. Miinus
• Nõudepesula toimib imehästi. Kui midagi veel parendada, siis tellida üks volditav anum juurde. Mõelda.
• Marguse kohvikann ruulis endiselt. Pluss
• Matšeete oli tubli. Pluss
• Uus toidukorv toimis hästi ja mahutas piisavalt. Pluss
• Akupank oleks mitmepäevasel matkal abiks. Hetkel oleme proovinud ilma hakkama saada ja raske on. Miinus
• Mitmes kord juba tunneme puudust prügikastist. Miinus
• Tekkide ja patjade ja riiete jaoks on veidi asjalikumat kottidelahendust vaja. Miinus

September on siinkandis soe ja imelus. Esimesed kaks nädalat oli lausa kuumalaine, mida varjstasid tulekahjud ja neist tingitud tossupilv, mis muutis õhukvaliteeri väga ebatervislikuks. Ootame millal saab uuesti matkama minna, sest oleme siin vahepeal jälle vigadeparandusi teinud ja tahaks seda kõike rakendada 😉