Eee...maavärin?

"Mis see oli?" - ärkasime täna öösel enne kolme mingi väga veidra heli peale üles. Tundsin kuidas voodi raputas ja ei saanud unesegasena mitte midagi aru. Just nägin huvitavat und ka. Kuna Margusel oli ka kohe pea püsti, siis ei olnud seekord tegu minu värvika kujutlusvõimega ning vaikselt hakkas koitma, et: Oooooooota, meil on maavärin?!

Jumal tänatud, et eksisteerib Twitter 😀 Seattle'i rahvas oli kohe maavärina operatiivselt häshtäginud ja saime kinnitust, et meie mõistusega on kõik korras. Veidi aega hiljem selgus, et meist 30 km kaugusel Monroes oli 4.7 (hiljem korrigeeritud 4.6) magnituudiga ja 24km sügavusega maavärin, millel oli omakorda veel ports järeltõukeid.

Sellest kõigest said ka ümberkaudsed piirkonnad osa. Meie kaasaarvatud. Õnneks peale äratava müra ja raputuse midagi muud väga ei juhtunudki. Meil on puidust maja, mis on see piisavalt elastne, et paigal püsida. Aga siiski. Selle kogemusega ma väga ei olnud arvestanud 😀 See, et siinkandis maavärinad võib olla, ei tulnud samas liiga suure üllatusena. On juttu olnud 1+ pallistest, mida ei tunnegi.

Hommikul oli kohalikes uudistes ainult üks teema ja inimesed jagasid lugusid ja videoid oma värinatest. Kohati oli sündmus ehk isegi suuremaks puhutud, sest ega tegelikult suurt kahju ei tekkinud. Pigem oli tegu väikestviisi äratuskõne ja mõtlemisainega, et kuidas üldse käituda ja valmis olla, kui suurem ja tõsisem maavärin peaks aset leidma?  Jagasime oma muljeid meie Seattle'i kamba grupichatis ka, et kes kui palju tundis jne. Liina jagas tarkusetera, et maavärina ajal joosta ei tohiks. Tuleb laua alla varjuda. Me võtsime asja kohe tõsiselt: