Leivajuttu
Leivaga on olnud nigelad lood. Poed on "leiba" täis, aga siinne leib ei ole kindlasti mitte rukkileib. Mida oligi oodata.
Alguses otsisime riiulitelt ikka neid kõige tumedamaid. Russian style bread ja German style bread kategooriast. Ostsime need ära ka. Pidime pettuma, sest värv on, aga maitseb nagu sepik. Eestlane ei taha sepikut, kui ta pole enne korralikku leiba saanud. Lisaks vaatad koostist ja näed, et hirmus palju on lisandeid. Kindlasti säilib ka hästi kaua. Ülejäänud saja-erineva-seemnelised-täistera-röstleivad (mitte saiad!) on siiski nagu saiad.
Selle säilivusega on nii, et enne poodiminekut tuleb selgeks õppida alltoodud värvikaart. Iga värv tähendab ühte konkreetset nädala päeva, millal leib küpsetatud on. Selle järgi teed riiulilt oma valikud. Soovitan rahakoti vahele panna.
Ühesõnaga, siinsed sajaerinevaseemneröstleivad ajavad vajadusel asja ära, aga väga tihti me neid ei tarbi. Nad ei rahulda minu jaoks seda tunnet, kus korra või kaks kuus õhkad: tahaks ühte hästi head võileiba...tumeda röstitud seemneleivaga.
Üks peaaegu hea leib siiski oli. Bellevues on selline kauplus nagu European grocery. Mina nimetaks ta sõbralikult ümber Soviet groceryks, sest sealt leiab väga palju klassikat nostalgia rubriigist: lahtist halvaad, doktorivorsti, õiget äädikat, balti sprotti, Borjomi vett, barankasid ja üllatus, üllatus - Ale Coqi õlut. Palun väga. Oleme seal mitmeid kordi käinud, aga viimati oli esimene kord, kus paberkotis värsket leiba märkasin. Ilus pruun ja päevalilleseemnetega. Maitses üsna hästi, seemneid oli piisavalt, aga siiski oli tunda, et rukkijahuga on koonerdatud.
Eelnevate kogemuste põhjal jõudsin veendumusele, et leiba tuleb ise teha. Ma ei ole osav küpsetaja. Mul puudub erinevate taigente ja ahjude osas igasugune kõhutunne. Leivategu on omamoodi kapriisne protsess ning ei tohi ka ära unustada, et ma parasjagu pole kodumaal, kus on palju rohkem leivategu soosivaid tegureid ja vähem rehasid mille otsa astuda.
Esimene reha on see, et ametlikus leivajahude riiulis ei pruugi rukkijahu ollagi. Erinevad spetsiaalsed "leivajahud" sisaldavad ainult nisulisi elemente. Peaaegu juba oligi kehv lugu, kuni puhtjuhuslikult leidsin suvaliselt kuivainete aluselt ehtsa täistera rukkijahu. Kivijahvatatud ja puha. Paki peal veel silt, et Employee owned company. See on kindlasti hea jahu 😀. Kaks pakki kohe korvi.
Teine reha on juuretis. Kui leivaretsepte uurida, siis enamikud nendivad, et juuretis küsi mõnelt leiba küpsetavalt sõbrannalt. Et ise tegemine on üks väga riskantne lugu ja millal ta üldse oma väe saab ja mis veel..Sellega on siinmail kohe probleem. Esiteks mul ei ole siin sõbrannasid, eriti selliseid, kes leiba küpsetavad ja teiseks - ma natuke kahtlen, kas nad just rukkileiba küpsetaksid ja kolmandaks - poed on ju leiba (saia!) täis - milleks küpsetada? Kellel see aeg on?
Olukord pole siiski lootusetu. Omal ajal Tallinnas ma aitasin ühe juuretise ise nullist jalule ja paar ringi leiba ka tuli täitsa söödavaid. Seega lugedes ennast juba napilt "professionaaliks", otsustasin, et mul ei ole juuretise osas tutvusi ju vajagi. Õnneks tuli siin hull kuumalaine ka, mis on kääritamiseks ideaalne. Kuna meil siin põrandakütet ei ole, siis on soe aeg igati soosiv.
Ma ei hakka siin oma esimest leivategemise agooniat pikalt lahti kirjeldama. Alguses tundus, et kõik töötab ja "elab", aga midagi läks siiski totaalselt aia taha, sest leib ei kerkinud ja ahjust tuli lauale üks nätske plönn. Kuumalaine ka ei aidanud, sest temperatuur kõikus hommik versus õhtu vahemikus päris märkimisväärselt. Leib ise oli muidu ilus tume ja lõhnas ka hästi, aga see oli ka kõik. Juuretis ei tundunud ka usutav. Kogu krempel, välja arvatud leiva aroomid, lendas prügikasti.
Mõni aeg hiljem alustasin otsast peale. Seekord tegin kaks uut erinevat juuretist korraga. Panin nad võistlema, et kumb funkab paremini. Käis tihe rebimine 😀 Võitjaks osutus kohaliku orgaanilise keefiri najal tuurid üles võtnud juuretis (vasakpoolne).
Lisaks lugesin leivaalase interneti uuesti ribadeks. Õppisin paremini tundma leiva psühholoogiat ning lõin leivale stressivabamad tingimused. Hoidsin toas ühtlasemat soojemat temperatuuri ning ei ehmatanud oma leiba tuuletõmbustega, kõnetasin viisakalt 😀😀, tüütasin Jaanikat ka veel omajagu, et kuidas sul oli ja kuidas sina tegid jne jne. Seekord kõik sobis! Juuretis tõmbas kenasti käima ja leib kerkis omajagu. Öeldakse, et kui uuest juuretisest leiba teha, siis kulub 4-5 leivategu enne, kui asi korralikult käima läheb. Mul ei olnud ülikõrged ootused, aga kui ahjust tulnud üsna tubli välimusega pätsi lahti lõikasin, järgnes kohe võidutants, sest tulemus ongi nagu päris.
Arengukohti on veel, aga laias laastus on ikkagi päris 100% rukkileib meil siin Ameerikamaal.
