Kuidas koolibrile muljet avaldada

Mõned ilmselt teavad, et me oleme Nõmmel olnud ikka suured linnuvaatlejad 😀 Seega ei maksa imestada, kui meie siinsesse püsivasse elamisse asudes olid kaks esimest asja, mille siia soetasime: gaasigrill ja koolibri jooginõu. Selle viimase peale me poleks ise taibanud kohe tulla, kui poleks kogemata sattunud järgmisesse vestlusesse. Korteri võtmeid kätte saades, viskasin rõdule vaadates niisama õhku, et näe kui hästi siia linnumaja passiks. Selle peale elevdus meie sinne perenaine:
"Muidugi! Minul käivad koolibrid kogu aeg."
"Mismõttes, koolibrid?"
Judy selgitas, et on olemas sellised jootmisnõud, kuhu paned magusat vedelikku (arvutas kohe vee ja suhkru vahekorrad kõvasti mõeldes ära) ning koolibrid tulevad seda jooma. Jube iseenesestmõistetavalt rääkis. Et pane aga üles ja kohe on linnud kohal.
Okei. Põnev. Ausalt öeldas ma polnud veel jõudnud mõeldagi, et minu jaoks nii eksootiline isend võiks mulle koju kätte tulla. Seni on Nõmmel kõige eksootilisem isend meie linnumajas olnud kamp parkuurijatest oravaid, kes on eksponeerinud erinevaid tehnikaid seemnete kättesaamiseks.

Niisiis koolibri. Margus tellis kohe Amazonist õige asjanduse ära. Hiljem selgus, et neid on vabalt saada ka ehitus- ja kodutarvete poes ning müüakse ka spetsiaalset koolibri joogipuru, millest head "õiemahla" valmistada. Jootja ise on enamasti punast värvi ning joogiavad on tehtud värviliste lillede sisse, et koolibrid loodust imiteerides jooma ahvatleda.

Panime siis jootja akna külge ning ennäe imet - mitmeid nädalaid ei juhtunudki midagi. Mitte ühtegi koolibrid. Margus siis luges veidi lähemalt, et mis teema selle koolibriga siis ikkagi on. Selgus, et jootja asukoht on väga oluline ja määrava tähtsusega. See peab asuma nähtavas kohas, aga samas ka natuke varjus, et lind julgeks tulla. Lisaks ei tohiks asukoht olla selline, kus tiirutab palju suuremaid linde. Koolibri võib olla oma territooriumi suhtes üsna kaitsev ja agressivne, mis tähendab, et ta kirehoos ei pruugi enda suurusele vastavaid vaenlasi valida. Akna külge tegelikult ka ei soovitata seda panna. Samas on paigaldusjupats just akna jaoks sobiv. Lisaks peaks jooginõu olema ka piisavalt varjus, et mahl otsese päikese käes ei rikneks ning lisaks oleks veel hästi tore, kui seal läheduses oleks trompetikujuliste õitega lilli, mis ärataksid koolibri tähelepanu ja meelitaks ta jooginõu ligidusse. Ja need trompetikujulise õiega lilled peaksid olema punased. See on koolibri värv siis nähtavasti. Aaa, ja siis see jooginõu koht võiks veel olla inimesele piisavalt nähtavas kohas, kui on huvi lindu pildistada. Lehvitasime valget lippu ja nentisime, et ilmselt meie koht ei ole siiski ideaalne.
Ja siis see jooginõu seal lihtsalt rippus nädalad kuni viimati laupäeval oligi härra Koolibri kohal. Margus läks rõdule toimetama ning märkas, kuidas lind rahulikult nestet libistab.
Judy oli uudist kuuldes hirmus rõõmus ning teatas, et kui koolibri jootja üles leiab, siis ta hakkabki käima. Tal pidavalt aastaläbi käima. Talvel ka.
Taaskord paljulubav ning me ei pidanudki pettuma. Lind jälle platsis. Seekord sain ta fototõestuseks ka pildile. Jah, see pisike mummu seal jootja küljes ongi koolibri.

Otsustasime kogu selle suure progressi peale veidi tublimalt linnule muljet avaldada ja asukohta sobivamaks teha. Ma pole küll eriline lilleampli inimene, aga kui koolibri tahab natuke varjuda ning talle meeldivad tropetikujulised õied, siis palun väga: amplitäis kohalikku dipladeniat (kindlasti on sellel ka mõni tore eestikeelne nimetus).
Ja nüüd ootame.