Horvaatia

Nädal puhkust - eessõna

Eesmärk puhata ja mängida. Nautida toitu ja kohalikku melu.
Reisikava koosneb veel õhtu enne lendu peamiselt ainult märksõnadest. Ma usun, et sellest piisab. Kodutöö käigus on selgunud, et toidus võiks olla palju itaalia mõjutusi. Ootan huviga.

Kohal ilma pagasita

Splitis võttis meid vastu soe ja päikseline õhk ning kadunud pagasi probleem. Meie mõlemi kotid olid kas leidnud vale parda või ei jõutud neid lihtsalt peale laadida. Kuna Arlandast lende tuleb päeva peale mitmeid, loodame kiiret lahendust.
Rentisime Airbnb kaudu terrassiga korteri otse promenaadi ja kalaturu lähedale. Kuid hiljem selgub, er mitte ainult. Lähedal on autorendid, parklad, praamisadam, tavaline päevaturg jms - kõik vajalik , et saada üks hea puhkus kergema vaevaga. Kui me tavaliselt oleme valinud puhkese käigus ööbimispaiku mitmes eri paigas, siis seekord võtame rahulikumalt ning peatume nädal aega samas kohas. Plaanime seekord võtta üldse veidi rahulikumalt. Iseasi on, kas see ka õnnestub.
Vaade on ka hea, otse merele. Algatuseks naudime terrassil kohalikku käsitööõlut ja ootame uudiseid pagasi kohta.

Meie apartmendi all asub õllepood, kust leiab väga head kohalikku kraami. Selle poe ümber sumiseb erinevaid tüüpe, kes valdavad hästi aja surnukslöömise kunsti päise päeva ajal. Meie transfeeri poiss Tomo ütles, et hetkel on majadus kehv ning inimesed lähevad Horvaatiast ära parematele jahimaadele. Näiteks Saksamaale. Kes aga nii südikas ei ole maandub ilmselt meie poe ette. Vähemalt Splitis.

Meil on vahetus läheduses mitmeid muhedaid söögikohti, mis on ka Tripadviseris kiidetud. Oma pagasiootuses ei julenud otsekohe kaugemale minna ning võtsime esimese lähedalasuva resto, mis meie rõdult paistab. "Fratello" - pizza, pasta, mereannid. Süüa sai kenasti. Ei midagi uhket, aga laias laastus tip-top. Hindadest ka. Vasikafilee maksis üle 10 euro, kalmaarirullid jäid hinnaklassi 6-7 EUR. Teenindus hea ja maitsed kosutavad.
1 euro on 7 horvaatia kuna ringis. Võtab veidi arga, kui sadades arvutamine paika loksub,saamaks aru hindadest. Hetkel on kohalikel lootus 2020 aastaks ikkagi eurole üle minna, kuigi prognoosid eelduste täitmiseks ei ole väga optimistlikud. Aga see selleks.

Vahepeal oli ka meie pagas jõudnud Spliti ning õige pea toodi meile ka kotid maja ette. Õnneks tuli sel päeval Arlandast veel kaks lähestikust lendu, mistõttu meil vedas. Tuleb öelda, et kogu asjaajamine läks sujuvalt ning naljaga pooleks - mugavam ongi, kui kott ukse ette tuuakse, selle asemel, et ise lennujaamast ära tassida.
See mure seljatatud, asusime ringi vaatama ja toidupoodi otsima, et hommikusöögiks kraami varuda.
Otse meie maja vastas sattusime kohe miskisele sündmusele - mehed laulsid ning grilliti sardiine. Saime meiegi puhta priilt kalataldriku koos topsi veiniga. Mis seal täpselt toimus, ei saanudki teada. Kui küsisime palju maksab, ütles mees lihtsalt: "Hospidality".

Ala, mis jääb promenaadil ilutsevate hoonete taha, on täis põnevaid, väikeseid, kitsaid tänavasoppe. Need on peamiselt täis söögikohti ning butiike. Aga ka ajaloolist.
Siin on ports kuulsaid väravaid nagu Kuldne värav, Hõbevärav ning kuulus piiskop Grgur Ninski oma varbaga.
Split on Horvaatia suuruselt teine linn. Asub ta Dalmaatsia rannikul Aadria mere ääres. Kuna paikneme nö võtmekeskuses - otse promenaadi ja peaväljakute lähedal, näeme küll ainult positiivset. Linn on puhas, elu pulbitseb välikohvikutes ning sadamas liigub eri suurusega veesõidukeid. Tõeline suvituspaik. Mai lõpp on hea aeg Horvaatia külastamiseks.Juba on mõnusalt soe, kuid suuri inimmasse pole veel saabunud. Seetõttu on rahulikum ning saab mõned plaanid ka pikema etteplaneerimiseta kohapeal teha. Tipphooajaks loetakse Horvaatias juulikuud.

Meil on apartmendi vahetus lähetuses selline kalarestoran "Marjan", https://www.facebook.com/KonobaMarjan. Tegutseb see pererestoranina aastast 2001. Pakuvad värsket mereandi vastavalt, sellele mis kalameestele võrku jääb. Meie teenindaja astus uhkelt värske kalavaagnaga esmalt ligi ning tutvustas kõik liigid, mida seekord pakutakse.

Vaagnal on huntahven,üks mulle tundmatu väiksem haikala liik, heik, koerhai. Juurde krevett ja maitsvad pannil tehtud juurikad. Kala ise oli maitsestatud ainult põgusa soola ja pipraga. Imehea!
Taldrik kahele oli sedavõrd suur, et lasime üle jäänud portsu endale hiljem kaasa pakkida. Sõna "Konoba" tekitas algselt minus segadust, sest pooled restod kandsid seda liidest kaasas. Konoba tüüpi restoran on enamasti lihtsakoeline rannikuäärne söögikoht, kus pakutakse traditsioonilist horvaatia kööki.

Muuseas kohalik valge vein on väga hea. Oleme seni proovinud paari erinevat ning need on olnud kerged ja puuviljased. Meie lemmikuks saab selline viinamari nagu pošip - Dalmaatsia regioonile omane sort.

Tere hommikust Split!

Käisime eile õhtupoolikul turul. Tore on see, et müüjad ei ole liiga peale tükkivad. Igal suunal nad küll oma saadusi pakuvad, kuid sõnast "Ei" saadakse aru ning keegi varrukast ei tiri. Juba pakiti asju kokku, kuid saime avokaadot, tomatit, oliive ja salateid. Üks vana daam oli väga muhe. Lükkas meile tummise peotäie rukolat maitsmiseks ette ning suutis oma tagasihoidlikul viisil meid ümber oma sõrme keerata. Muidugi me ostsime! Saak oli hea. Avokaadod on suussulavad ning tomatid küpsed ja lõhnavad. Kvaliteedi tunnistamiseks antakse kõike maitsta ning nuusutada. Ilmselt on ikka auasi õiget ja head asja müüa. Mida mina ilmselt taga igtsema jään ongi need erived salatid, mida nad kimpude kaupa müüvad - suurepärane rukkola, erinevad salatipead ja spargel.

Kirsid ning murelid on ka valmis ning Marguse sõnul maitsevad nagu Rakvere kirsid vanasti.Ühesõnaga - ahmime kohalikku aiakraami nõrkemiseni.

Hommikusööki naudimegi oma terrassilt. Kohalikud saadused on lihtsalt väärt kokkamist. Meil on pisike kööginurk, kus kõik vajalik isetegemiseks olemas. Nii ei teki mõtektki leida lähim kohvik hommikuseks ampsuks. Seda enam et meie terrass on aja veetmiseks perfektne. Nendime hommikukohvi kõrvale, et prantsuse riviera on ikka nii üle hinnatud.

Täna on plaanis patseerida veelkord veidi naabruses ringi, teha üks "allveelaeva" sõit ning õhtupoole vaadata ringi lähedal asuvas Marjani pargis.
Jätkuvalt imestame kitsaste sopiliste tänavate üle. Sümpaatne. Tänavad on äärmiselt puhtad. Kohvikuid ja poode on igal sammul. Väisame ka kuulsat Diocletiani paleede väljakut, kus päevasel ajal toimub sügav turism ning õhtul peaks olemas miskine muusikaline esinemine. Plaanime kindlasti ka selle õhtust palet vaadata.

Registreerisime end kella ühesele allvelaevasõidule ning meie üllatuseks polnudki hetkel kedagi teist peale tulemas. Madalhooaja privileegid. Kapten rõõmustas meiega: A romantic trip for two!

Paat ise oli selline, et pealmisel platvormil oli mõnus kaldapanoraami jälgida ning mõne aja pärast sai minna trepist alla ning sealolevaist akendest merepõhja imetleda. Aknad on piisavalt laiad, et mereelu vaadaleda. 45 minutit puhast rõõmu.

Lõuna otsustasime veeta oma terrassil. Saime kohalikku mozzarellat, mida salatisse rebida. Mõnus! Siesta alaku.

Veidi puhanud, võtsime ette Marjani parkmetsa jalutusraja. Peamiselt tõusvas suunas teel oli põnevaid treppe, erinevaid sametisi okaspuid ja kaktuseid. Hea võimalus hetkeks linnakärast rohelusse sattuda ning vaateid nautida.

Rajalt kurss allpoole jõuab rannaäärsele ribale, mis ilmselt saavad kõrghooajal olema suvitajaid täis. Samuti jalutuseks ideaalsed.

Õhtusöögi leidsime samalt pisikeselt kõrvaltänavalt, kus esimesel õhtul kalaelamuse saime. Taaskord ammutasime mereande. Restorani nimi on "Matejuska", kus toit ja teenindus head http://www.konobamatejuska.hr/home.html
Meie tellimusega küll soperdati ning üks pearoogadest toodi valesti, kuid lõppkokkuvõttes maitses kõik väga hästi. Segaduse eest premeeriti meid tasuta magustoitudega, olugi, et me tegelikult üldse ei pahurdanud.

Koju jalutanuna, tegime oma terrassil veel küünlavalgust ning kuulasime allmöllavale linnamelule taustaks muusikat. Ka kohalikku. Sellist meie Nuude või Jörbergilaadset.

Reede ja Krka

Rentisime Sixtist auto, et sõita Krka loodusparki. Asub see ca 90km Splitist. Plaan oli Krkasse minna kiirteed mööda ning tagasi kulgeda mööda rannikut.
Krka looduspark ongi täpselt nii ilus ja põnev nagu piltidelt paistab. See on suur karstiala, koos ilusate koskede ja kauni maastikuga. Asub ta Šibeniki- Knin'i maakondade alal ning hõlmab 109 ruutkilomeetrit. Krka on rikkalik ka floora ja fauna poolest. Seal on esindatud palju taime-, kala- ja linnuliike.
Looduspargis on erineva pikkusega radu ja laudteid, mis kulgevad puude vahelt voolava vee kohal. Taustaks kostab katkematu mulin ja veekohin. Õhk on troopiline ja isegi varjus on palav.

Soovi korral saab teha ka pikemaid paadisõite Krka jõel. Meie seda võimalust ei kasutanud, kuna oli plaanis ujuma minna. Kiviplatoo, kuhu voolab koskedena rohkete jugade, vesi on ujumiseks avatud. Vee temperatuur on kuskil 16-18 kraadi ning erakordselt selge.

Vahepalaks taaskord kohalik kala.

Tagasitee Spliti kulges mööda rannikuäärt. Vaated on külast külani või linnani väga sarnased. Helesinise veetriibuga rannad või paadisaadamad ning punaste katustega rõdudega majad. Vesi läheb nii kiiresti sügavaks, et paadid ja purjekad saab kohe kaldasse kinnitada.

Tegime pikema peatuse Trogiris, mis taaskord pakub sadamat erinevaile turismilaevade liinidele. Sadama serv ootuspäraselt erinevaid söögikohti ning jäätisekohvikuid täis. Leidsime söögikoha, kus sai Marguse poolt varasemalt proovitud ja kiidetud kaheksajala salatit. Võtan selle kindlasti kodusesse menüüsse.

Olgugi, et oli reede, lõppes päev "koduses" miljöös ja Marguse valmistatud õhtusöögiga ;) Laupäev tuleb taas autoretke tähe all.

Rannikuseiklus jätkugu

Kõigepealt kõige tähtsam asi. Kalaturg! Kuna kella 10-12 vahel pidi olema saada ainult jääke, siis tuli varasem äratus ning lendamegi kohale. Valik on hea. 40 kuna eest saab tuuni steiki, või valget kala grillimiseks ( meil tõesti on ka grill) ning suuri krevette. Plaanime grandioosset õhtusööki.

Lisaks on juurde vaja rohelist kraami, mida läheme turult hankima. Kell 9 on kaubitsemine juba hoos. Otsin oma esimese päeva lemmiku memme üles ja jälle läheb nii nagu karta oli. Umbkeelsena kerib meid ümber oma sõrme ja me ei suuda ei öelda tema pakkumistele.

Ning see sparglilugu ka muidugi. Märkasin paar letti enne ühtesid eriti ilusaid sparglikimpe - no tõesti, teisi selliseid silma ei hakanud. Otsisime need üles ning leidsime järjekordse vana daami, kes lubas mul meelepärase kimbu varsi välja valida. Ise teatas samal ajal, et need on super-kvaliteet ning selle kinnituseks murdis minu kimbust tüki ja pistis hoopis endale põske, mitte ei andnud meile maitsta. Pakkis sellesama kimbu sisse ning tegi tegi meiega diili ära. See oli ikka nii koomiline moment. "Ta sõi ju meie kimbust!", oli Margus kestvas hämmingus. Aga hiljem selgus, et spargel oligi super-kvaliteet, nagu lubatud.

Ja siis saamegi teele asuda. Seekord suund allapoole. Lõpppunktiks Makarska. Rannikupilt täpselt sama, mis eelmine päev. Rohkem on võibolla suvitusalasid ja majutuskohti/apartmente nende ymber. Kes ei soovi suuremas linnas peatuda ning eelistab rahulikumat piirkonda peesitamiseks, siis on piisavalt suur valik kohti kuhu pidama jääda.

Peatume sellises linnakeses nagu Omiś. Algselt ei oska peale linna ümbritsevate mägede millestki muust vaimustuda. Lisaks kimbutab meid üks jässakas turismipunkti daam, kes pakub meile tegevusi ent kui kahtleme, siis teatab, et ta pärast enam ei tööta niiet olgu olla. Katsume tulema saada ning otsida vähemalt siis üles 10ndast sajandist pärit kiriku, mis kohale jõudes osutus väga tagasihoidlikult reklaamituks.

Lõpuks leiame õige tee linna läbiva jõe juurde ja sealt edasi nö vanalinna, kus on tegelikult täitsa muhe ringi vaadata. Lisaks on sealsamas lähedal ilus linnarand, kus tipphooajal kindlasti melu käib ning on võimalik rentida paate, aerusurfilaudu jms. Veidi tahumatu, aga kõrge potensiaaliga koht.

Järgmine peatuspaik on Berla. Sissesõidul lubab suur reklaam meile sloganiga, et Brela - insainly beautiful. Võtame sõnasabast kinni ja läheme uurima. Vot see on üks tõsine kuurort. Ports hotelle mõnusas männilaadsete puudega parkmetsas ning kaunis rannaala.

Hetkel on siin veel vaikne, ent usutavasti on juuni-juuli juba märksa hõivatum aeg. Ja põhjusega, sest see rand on tõesti kihvt. Veepõhi on kivine, kuid täitsa kõnnitav, sest kivid on siledaks uhutud ja jalale head ning vesi läheb üsna järsku sügavavaks.
Käime ka ujumas. Vesi on umbes 19-20 kraadi, mis on palava ilmaga täitsa hea. Mõnus koht.
Edasi kulgeme oma autotripi lõpppunkti Makarska nimelisse linna ja plaanime seal hilise lõuna teha. Kokku seiklesime Splitist ligikaudu 65km.
Meie autost ka. Algselt otsisime cabriot, ent ei Herz ega Sixt meile seda ei pakkunud, kuna cabrioid on vähe ja hetkel olid kõik juba ka käigus. Ühes kohalikus last minute kohas pakuti meile cabrio Mercedest või BMW-d hinnaga 130 eurot päev, mis ei hõlma kindlustusi. Tundus hooajaväliselt suhteliselt kallis. Seega unustasime cabrio ning võtsime Sixtist diili, kus premium klassi autod olid tippaja-eelselt tavaklassi hinnaga. Sama tax, mis last minute cabriol ühe päeva eest lubas meile hoopis noobli Audi Q3 kaheks päevaks koos kindlustusega. Pole vigu.

Niisiis Makarska. Linn sumiseb meeldivalt. Taaskord on omal kohal korralik laevasadam ja tänavarestoranid.

Ega me majade vahele sisse ei põikagi, vaid suundume kohe Tripadvisorist leitud kaasaegsesse restosse "Tempera", mis lubab tänavatoitu ja grilli. Tegu on uue kohaga, napilt kolm nädalt tegutsenud. Esmalt tervitatakse meid tasuta likööriga statemendiga, et see aitab menüüst õigeid valikuid teha ning seejärel tuleb tervitussupp (selge kalasupp) samuti prii kompliment kokalt. Algus on väga lubav. Toit ise saabudes eelnevale alla ei jää. Mõõkkala ja kaheksajalg on superhead.

Õhtul ootasid meid kodus kalaturu annid, mille Margus grillil pruuniks lasi. Taaskord õhtusöök meie terassil, taldrikul kõik turukraam - imeline!

Vahepeal oli kirjutanud meile koobastetuuri inimesed, kes teatasid, et hommikul algav Blue cave tuur koos saarte külastusega jääb tuule tõttu ära. Lükkasime selle siis esmaspäeva ning otsustasime hommikul kompensatsiooniks praamiga Brać'i saarele sõita. Kõlab hea.

Praamisõit ja Braćí saar

Teeme rahuliku ärkamise ning sätime end kella 11-sele praamile, mis sõitab Supetar'i Brać'i saarele. Sõit kestab umbes tunnikese ning praam on nagu praam ikka. Tekib Saaremaale sõitmise tunne. Hommik on nii Splitis kui Braćis pilves ning vihmane, kuid õnneks lubab peale lõunat taas päikest ja nii ongi, kui kohale jõuame. Meid võtab vastu pisike armas sadam ja linn.

Plaan on rentida miskine liikur, millega sõita Bol' i, sealsele "Kuldsele sarvele" ehk siis ühele teravale rannaribale, mis vastavalt tuule suunale muudab oma kuju ja on niiöelda üks saare kuulsamaid turmismipunkte. Liikuri all mõtleme, et kas atv, movo või buggy voi äärmisel juhul cabrio. Leiame endale buggy, mis on väga lõbus asi. Sõida nagu muruniidukiga: pläriseb valjult ning bensiiniaura on ka oma kohal. Vahelduseks hea pill, mis võtab maksimaalselt 60+km tunnis. Algselt oli kurvides kõhe ent asjaga harjudes oli tegelikult hea sõit. Tasub proovida.

Aga nüüd Boli ja Kuldne sarv (Zlatni rat) Kohal olles ei adugi selle kuju või võlu, aga rand on ilus. Panen siia võrdluseks õhust võetud pildi ka. Taaskord on siingi männine parkmets ning kohvikud. Kahtlemata hea suvituspunkt.

Tagasiteel Supetar'i teeme lõuna ühes teepealses restoranis, mida kohalikud turismivihikud soovitavad. Seal saab traditsioonilist vitalaci (lamba maks, süda, neerud jms vardasse aetuna), mida pakutaksegi ainult Brać'i saarel ning süte all küpsetatud pada Pekat, mis on samuti traditsioonilie Horvaatia roog. Kahjuks on need road ette tellimisega, mistõttu peame leppima lambamaksa ning grilllambaga. Leppima muidugi pole õige sõna, sest kõik maitseb imehästi.

Teed tagasi jätkates märkame viita veinikeldrisse ning võtamegi suuna sinna. Satume imepisikesele väljakule, kust jalutame veinikeldri viitade suunal,

Pisike veinikoht võtab meid vastu tagasihoidliku hooviga ning selgub, et degusteerimine on taaskord ettetellimisega. Kui küsime, et kas kaasa osta saab, avaneb meile üks vanahõnguline veinikelder ning noor peremees annab meile siiski veine maitsta, ise vabandades, et ta ei jõua meiega korralikult tegeleda, kuna üks grupp on parasjagu sees.

Meie aga oleme juba sellestki meelitatud ning ostame kaasa mõned pudelid. Valge vein on nii värske, et sildid pole veel valmis. Saame markeriga signeeritud pudeli.
Täname lahkuse eest ning seikleme tagasi Supetasse ning praamiga tagasi Spliti.
Õhtul saame teada, et meie edasilükkunud päevane koobaste tuur on täies jõus - see tähendab aga varakult tõusmist, sest kokku saame sadamus juba kell 7:45.

Kiirpaadiga koobastes ning saarte vahel

Hommikul koguneb koos meiega sadamas 12 inimest, kes antakse üheks päevaks meie "kapteni" Ivo meelevalda ning sõit kiirpaadiga võib alata. Päev tuleb pikk. Plaanis on teha peatused nii koobastes, kui mitmel erineval saare. Sealhulgas ka Horvaatia suurimal ja populaarseimal saarel, Hvaríl. Plaanis on läbida sellised punktid nagu Blue Cave, Visí saar ja sealne linn Korcula, Stiniva peidetud rand, Green cave, Palmižana rand Sveti Klementi saarel ning loomulikult Hvar.

Esmalt kulgeme 1.5 tundi esimesse sihtkohta Biševo saarele, kus asubki sinine koobas. Rõõmustan, et sõit ise kestab piisavalt kaua, et korralik paadimaitse suhu saada. Meid pakitakse ümber sõudepaati, millega kohalik giid viib meid koopasse. Siseneme läbi sedavõrd madala ava, et peame selleks pead alla kallutama. Koobas ise on väiksem, kui ma arvasin, kuid sinine ta tänu veest peegelduvale valgusele tõesti on. Koobas avastati 1880ndatel aastael. Biševo saarel elab ainult 9 püsielanikku.

Seejärel kulgeme Visí saarele uudistama, seal on meil üle pooleteise tunni linnaluba. Meie kapitan Ivo räägib, et seal kõneldavat keelt iga mandrilt tulnud mees ei saavat mõistagi, sest keelel pidi olema väga palju itaalia mõjutusi. Horvaatia ülalosa keel pidi seevastu olma mõjutatud Ungari keelest, niiet erinevaid dialekte piirkonniti esineb. Visíl elab alla 4000 inimese ning see on peamiselt kalastuse ning veini piirkond. Asume Komiža nimelises linnakeses, mis võtab meid vastu pisikese sadama ning seal asuvate kohvikute ning suveniiirputkadega.

Järmine peatuspunkt Stiniva on nö peidetud rand Visí äärses lahes. Rand on ümbritesud kivikaljudega ning mandrilt saab sinna läheneda mööda mitteametlikke matkateid ning see võtab omajagu aega. Atraktiivne koht ka sukeldujaile.

Roheline koobas asub Ravniki saarel. Roheliseks kutsutakse teda seetõttu, et koopa laes olevast august sisenev valgus peegeldab koopa seintele rohelise varjundi. Auk paistab pisike, ent tegelikult pidavat sealt inimene läbi mahtuma ning linnalegendi kohaselt avaldavad seal noormehed oma daamidele muljet, hüpates läbi augu koopasse vette. Ivo räägib, et lähima 50 aasta jooksul ennustatakse antud koopa varisemist.

Edasi viib Ivo meid Palmižana küla puhkeranda, mis on üks ütlemata chill koht. Veel vaikne, aga ma kujutan ette, et juulis on siin korralik külastusvoog.
Vesi on üsna külm, kuid teeme oma supluse türkiissinises vees ikka ära. Kohe ranna veerel asub ka restoran, kust teelime nende endi tehtud valget veini ning mereande - kohustuslik kaheksajala salat ning grillil tehtud kalmaari. Rannakohviku kohta üle ootuste hea toiduelamus. Rannaala on kaetud erinevate suvitus- ja kotttoolidega, kus meil mõnda aega veel võimalus lebotada on.

Viimane peatuspunkt Hvarí saar võtab meid vastu luksusliku sadamalinna Hvar'iga, mida pidid oma suurte jahtidega väisama ka erinevad tuntud nimed. Eriti meeldib kohalikele uhkustada sellega, et Beyonce ja Jay-Z on saarel olnud. Ivo annab meile 2 tundi linnaluba. Võtame ette teekonna mäe otsas asuvasse kindlusesse, et ülal alla vaadet linnale nautida. Linn on väga ilus ning kindlasti üks saare kõige külastatavam paik. Usun, et Hvari saar on väärt avastamist ka linnaväliselt, sest samamoodi on omal kohal veinitegu, kalastus ning miks mitte ka matkamine. Seekord meil selleks aega ei jää, kuid linna olemuse saame kätte.

Aeg naasta Spliti. Saame taaskord pikema sõidu, mis kestab umbes 1 tund ja 15 minutit. Veel olles oleme veidi päikese ja tuule poolt räsitud - tagasi jõuame päikesepunaste ja valulike säärte ja otsaesistega. Meie 10 tunnine päev merel ja saartel oli väga avastusterohke ning lahe. Olime päris väsinud ning valitses suur dilemma, kas minna välja sööma või külitada oma terrassil.Leidsime poest grillimiseks kohalikku grillliha ning sellega oli otsus tehtud.

Viimane lebopäev Splitis

Otsustasime oma viimase päeva võtta hästi rahulikult. Võtta päikest, nautida toitu ja veini ilma oma terrassilt lahkumata.
Hommikul suundusime kohe kalaturule. Tänu oma tublile grillile võtsime julguse kokku ja ostsime portsu kalmaari ning suuri krevette. Saime turult ka nõu, kuidas kalmaari puhastada ning millised sobivad praadimiseks ning millised grillimiseks.
Turult lahkuma hakates püüdis meid kinni üks väga nõudlik "Halll-oooooooo1" ja juba oligi Margus ühe kohaliku vanamehe leti juures juustu maitsmas. Mees pakkus õht ja teist ning siis võttis leti alt oma koduse puskari välja, mis maitses ootuspäraselt kange koduse puskari järele. Seda me siiski kaasa ei ostnud - piirdusime juustu ja hapu koduveiniga.

Kodus valmistasime oma mereandidele küüslaugu, oliiviõli ja peterselliga marinaadi ning nii nad grillile lendasid. Tulemus oli väga maitsev. Kalmaari on väga kerge üle küpsetada, ehk siis käredal grillil kiirelt mõlemalt poolt üle lasta ja sellest piisab.

Õhtul ajasime end linna, kus lootsime leida veini degusteerimisega söögikohta. Seda me päris ei saanud, sest degustatsiooni niisama jalapealt ei tehtud (nagu kunagi Budabestis kogesime), küll aga proovisime erinevaid veine, millele siis meie lahke teenindaja veidi juurde rääkis. Baari nimi on Zinfandel, http://www.zinfandelfoodandwinebar.com, mis on mõnusa kaasaegse interjööriga veini ja toidukoht. Taustaks ka elav muusika ühe kitarriga noormehe näol, kellel Margus käis tõsise sooviga Kelly Family Angelit küsimas. Kahjuks seda lugu poisi repertuaaris ei olnud, küll aga tuli ära Hotel california, mida Margus seejärel nõudis. Sellepeale baarisolevad heallpea-mehed tunnustavalt ka noogutasid.

Asi, mida me mitu õhtut edasi olime lükanud, oli Diocletiani väljaku õhtune melu, seega suundusime sinna, et teha mõned kokteilid. Treppidele olid asetatud istumispadjad ning hoonesasuvast baarist sai tellida endale jooke. samal ajal käis taustaks taaskord elav muusika kitarriga mehe näol.

Repertuaar oli võrlemisi rahulik, aga piisavalt tuntud, niiet vahepeal rahvas elavdus, laulis kaasa ning julgemad (kaasaarvatud Margus) söendasid ka platsi keskel ovatsioonide saatel kukerpalli teha. Miks just kukerpalli, seda ei tea keegi. Või sai ka jalga keerutada. Sumisesime seal entusiastlikult kontserdi lõpuni ning suundusime mööda õhtuseid tänavaid kodu poole. Linn on öösel kahtlemata sümpaatne. Ja mida siis muud pidusena teha, kui haarata kaasa ka kohalikke saiatooteid.

Saiakohvikust väljudes leidis meid üles seesama Zinfandeli muusik, kellel vist jäi kripeldama, et ta ei suutnud meile Kelly Familyt mängida - ikkagi romaniline istumine ja seda enam, et me tegime tema musitseerimise saatel ka ühe tantsu, mis tundub, et ei ole selles kohas väga tavapärane. Margus siis selgitas talle, et tegelikult on Kelly Family Angel lihtsalt nii halb, et seda pidi tellima. Ma ei tea, kas poiss sellest kõigest lõplikult aru sai, aga soovisime edu ja lahkusime öösse. Nii meie viimane päev kulmineerus.

Kokkuvõtteks

Minule Horvaatia väga meeldis. Kõik meeldis. Raske oli miskit top kolmegi kokku panna sealkogetud asjadest.
Aga kokkvõtvalt võib öelda järgmist. Mai algus või juuni lõpp on Horvaatia külastuseks väga hea aeg. Puuduvad veel massid, tegevuste osas saab plaane ja broneeringuid teha pikema planeerimiseta/etteteatamiseta. Hinnad on hooaja alguses mõne teenuse osas odavamad - nt Airbnb kaudu võetud apartment ning ka autorent. Restoranides on (veel napilt) kohti ilma eelneva broneerimiseta ning teenindus on värske hooaja alguses eriti motiveeritud. Võib olla on see tase kuni hooaja lõpuni sama, seda ei tea - aga sellel reisil kogesime ainult head ja osavõtlikku teenindust. Mis aga vajavad etteteatamist/planeerimist, on pisikesed pererestoranid, kui soovida neis süüa; veinimõisates degusteerimine ning Peka ja Vitalaci söömine. Neid asju niisama sisseastudes omal õigel traditsioonilisel viisil nii naljalt ei saa.
Horvaatia sobib nii aktiivseks puhkuseks kui ka rahulikumaks mereäärseks perepuhkuseks. Ja sobivaid kohti on nii suuremates linnades, kui ka väiksemates kuurortkohtades - igaühele midagi.