Tegime Big Islandilt ühe kõrvalepõike ka Oahule. Konast Honolulusse viiv lend kestis põgusad 45 minutit ja kohale jõudes tabas meid korralik kontrast. See on ju suur linn. Isegi lennujaam on suur ja igav. Plaanis oli saarel viibida kaks ööd. Piiratud ajaga on ikka nii, et pead mingite asjade osas kompromissid tegema ja nentima, et isegi veri ninast väljas ei jõua sa kõike läbi tormata ja ära teha. Tegime plaani, et lisaks Honoluluga  tutvumisele, teeme saare peal autoga sümboolse tiiru. Lisaks veel kurikuulus Waikiki rand ja Dole ananassikasvatus.  Manan siia jälle nende paari päeva huvitavamad kohad ja muu põnevuse, mis silma hakkas. Lugemise taustaks soovitan kuulata või ümiseda Tarmo Pihlapi Honolulu öö laulu. See jääb mõnusalt kummitama kindlasti 😀

Oahu

Oahu on oma 1600 ruutkilomeetrise suurusega kordasid pisem kui Hawaii kõige suurem saar Big Island. Ometi elab siin kordades rohkem inimesi. Oma 950 000 ringis. Ümmarguselt 10 000 ruutkilomeetrine Big Island võib uhkustada ainult 186 000 elanikuga. Vot niimoodi on proprtsioonid paigast ära. Honolulus oma Airbnb laadsest portaalist leitud elamisse sõites oli päris võõras tunne nii suurt linna vaadata. Kõrged hooned ja liiklusest punnis tänavad. Kus see loodus siis on?

Aga ei maksa veel närvi minna, loodus on täitsa olemas ning kui linnast välja olime murdnud, siis nentisime tõsimeeli, et Oahu loodus on vaat, et kohati kihvtim Kui Big Islandil. Rannad on siidiliivasemad ning mäed hoopis teistsugused.

Kuuldes, et me tuleme Big Islandilt, teatas üks oahulane, et võrreldes Big Islandiga, pidi neil ikka sutsu kehvem ilm olema. See tähendas siis seda, et palavus on palju niiskem. Küll aga hakkavad nad kohe kurtma, kui temperatuur 20-le soojakraadile kukub - siis hakkab juba jahe... Meie tõdesime, et Oahul on samamoodi palav nagu teiselgi saarel oli.

Rannad

Valgete liivarandadega on Oahul väga hästi. Saare edelaosas Ko Olina kandis ringi sõites leidsime päris palju suuri kuurorteid, mille lahutamatuks osaks olid postkaardirannad, golfiväljakud, jahisadamad, pluss kõik muu, et sa ei peaks sellelt alalt oma puhkuse ajal lahkuma. Need on linnast piisavalt eemal, et kõik pinged maha võtta. Ko Olina kuulsad nelja laguuni rannad on muulide abi suurematest ookeanilainetest priiks tehtud, mis tähendab, et sa ei pea sulistades kartma, et laine su kuidagi trumlisse tõmbab. Olen bodyboardiga kaks korda oma trumli kätte saanud. Väga nauditav ei olnud 😀

Saare põhjaosas asub selline rand nagu Turtle Beach - kilpkonna rand. See pole küll kahjuks kuurortihõngust prii, kuid asja kompenseerib võimalus näha suuri kilpkonni kogu oma eheduses. Meie paraku ühtegi sellist isendit ei kohanud. Ilmselt solvusin sedavõrd, et ei teinud rannast endast ka pilti. Mis sa tast pildistad, kui konni pole. Kastsime endid niisama kiirelt vette ja kimasime edasi.

Kui kuurort ei tundu piisavalt ahvatlev, siis leiab Oahult kindlasti ka vaiksemaid liivarandasid, millega kaasnevad hunnitud vaated ja ookeani kohin. Kui saare põhjatipust mööda rannikut alla sõita, siis kohtab mõnusaid ja vaiksemaid randu, kus varvas liiva sisse pista.

Mäed

Kualoa kandis ringi sõites saab ka mägedest maitse suhu. Nagu juba eelpool kirja sai pandud, on Oahu mäed teistsugused kui Big Islandil ning minu jaoks kindlasti sutsu ägedamad. Need on kõrged ja rohelised . Autoga saare põhjatipust alla sõites saab valida mitme maalilise teekonna vahel, kust need mäed ka kenasti esile tulevad. Tee kulgeb ise mägede vahel ning selleks, et linna pääseda, on läbi mägede ehitatud korralik tunnel.

Dole ananassikasvatus

Kuulus poeriiulitelt tuntud Dole kleepsuga ananass kasvabki originaalis Oahul. Täna muidugi kasvatatakse Dole nimega troopilisi vilju ka mujal maailmas, ent see päris õige Dole pärineb Oahult. Olgu see nüüd selge. Otsisime koha üles ning meile avanes päris uhke ja suur ananassimaailm. Kohalik Hawaii ananass oli nii hea mahlane, et paljas mõte kogu seda suurt kasvatust vaatama minna, ajas juba suu nurgad niiskeks.
Annanassikasvatusest on tehtud korralik turismiatraktsioon ning põhjamaalasel on seal tegelikult päris põnev. Pinapple Expressi nimeline rong viib inimesed otsejoones põldude vahele. Rongil on oma perroon, kust inimesed pidulikult peale lastakse. Enne rongile asumist (et asi ikka viimse vindini turistikas oleks) on võimalik päris ananassiga pilti teha. Hiljem võid need suurepärased pildid 35 dollari eest endale kaasa osta. Rongisõit ise oli päris kihvt. Sattusime suurte väljade vahele, kus kasvavad needsamad kuulsad ananassid. Sealne vulkaani poolt mõjutatud muld on kergelt punakas ning troopiliste puuviljade kasvatamiseks väga rikkalik. Muuseas, üks annanassitaim kasvatabki ainult ühe ananassi ning selleks kulub tal 24 kuud. Niiet rohkem lugupidamist ananassi vastu. See on on üks suur ja pidev ootamine.

Lisaks ananassile näeb rongisõidul muudki eksootilist kraami nagu kohvi, banaane, kakaod, pomeloid, makadaamia pähkleid ja nii edasi ja nii edasi. Põlde ümbritsev loodus on ka väga ilus silmale vaadata. Aga et turisti tunne hunnitute vaadete taustal ära ei kaoks, siis lastakse rongi kõlaritest kohalikku hawai muusikat ja teatatakse, et kõik saavad seda suurepärast CD-d omale viieka eest ka soetada. Müük, müük, müük 😀

Ilmselgelt saab Dole'is ananassi ka süüa. Ananassi üledoos on kerge tulema. Valikus on värske ananass oma kõige puhtamal kujul, lisaks erinevad jäätised, kommid, koogid ja sorbetid. Ja kui see veel ei anna piisavat emotsiooni, siis sa võid oma ananassikraami süüa suure ananassi sees. Ja kui sa oled ananassikraami kõik ära söönud, siis sa saad teistsugust ananassikraami veel kaasa ka osta, kuna Dole'i poes pole asja, mida ei saaks läbi ananassiprisma müüa. Võimas 😀
Mind kummitas kõige selle saatel lisaks Pihlapi Honolulu laulule veel ka ühe totaka asiaadist vanamehe laul, kus ta korrutab: Pen-pineapple-apple-pen. Laulsin seda vaheapeal Margusele ka, et tal huvitav oleks.

Ananassiproduktidest saadud kalorite peale on ka mõeldud, sest Dole ei jäta midagi juhuse hooleks. Kalorid saab maha kõndida Dole 'i suures aias, kus kasvab igasuguseid eksootilisi isendeid. Aed on väga rikkalik ja kirju. Eestis olevad potililled kõik vabas looduses. Ei ole võimalik 😀

Dole'i rahvas on elevuse peale ka mõelnud. Nimelt on neil ilmatusuur labürint, mis aastal 2008 oli maailma suurim. Otse loomulikult on ta ka ananassikujuline. Põõsastes ringi tuiates sellist ananassikuju tunnet ei olnud, aga teadmine ka maksab midagi.  Labürindis sai teha orienteerumismängu. Võtsime ka moe pärast mõned punktid.

Olenemata sellest, et me plaanisime Dole ananassikasvatuses ainult põgusalt ringi vaadata, siis tegelikkuses me olime seal pool päeva. No läks nii.  Muuseas Dole' is ma hakkasin tähele panema lahtiselt ringi jooksvaid ja niisama nokkivaid kanu ja kukkesid. Olin isekeskis veel üllatunud, et nii kõrge ilusate kukkede konsentratsioon valitseb kanade keskel....Imselt mingi Dole'i värk, arvasin omaette ning unustasin kuhugimaani selle loo ära...kuniks. Aga sellest veel kuuleb!

Honolulu ja Waikiki

Tagasi linnadzunglisse. Meie öömaja oli Honolulus strateegiliselt hea koha peal ning õhtune paarikilomeetrine jalutuskäik oli ainult tervitatav. Väiksemad tänavad olid muidugi jälle kottpimedad. Mida lähemale Waikiki tänavatele, seda valgemaks ja kirkamaks linnapilt muutus. Waikiki on Honolulu kõige uhkem linnaosa, mis koosneb paarist suuremast shoppingu- ja meelelahutustänavast ning kirsina tordil asub seal maailmakuulus Waikiki rand. Käisime seda õhtul piilumas. Õhtune rand oli suhteliselt inimtühi ja pime. Et olukorda parandada, panime telefonist Tarmo Pihlapi Honolulu loo mängima. Läks küll paremaks.

Esmased muljed linnast saimegi õhtupimeduses. Waikiki tänavatel jalutades ei tekkinud küll tunnet, et ollakse Hawaiil. See oli nagu mistahes suurlinna osa, kus on uhked butiigid ja restoranid. Soojal suveõhtul käis seal päris suur möll. Lisaks tavalisele turistide kirjudusele toimus parajasti hotellitöötajate streik. Tegu oli päris luksuslike hotellikettide töörahvaga, kes ilmselgelt polnud oma tööandjatega rahul. Lasime mõtted uitama, et mõtle - sa kogud omale portsu raha, et Waikiki kuurortisse unistuste reisile tulla ning mis sind siis ootab: tühi minibaar ja voodipesu, mida ei vahetatagi välja. Ebaõnn.
Meie õnneks rentisime oma ööbiskoha ühelt stereotüüpselt surfi-djuudilt, kes ei olnud seda nägugi, et tal millegagi probleeme oleks. Minibaari ka ei olnud, aga see ei tulnud ka meile üllatusena.

Waikiki rand ja päevane melu

Päevane Waikiki oli sama melu- ja inimesterohke, kui õhtune Waikiki. Hotellitöötajad ka jätkuvalt streikisid. Päevane Waikiki möll ringleb paljuski kuulsa Waikiki ranna ümber, mis on ka täiesti arusaadav. Piltide pealt eelnevalt seda randa vaadates ei osanud ma midagi arvata. Jah, ilus väga suur valge liivaga rand suures linnas. Hotellid rannaserva piiramas. Esimene mõte on - noh, turistikas. No ja ta on ka, aga kui olime mõned head tunnid ise ka ranna potensiaali üle vaadanud, siis mõtestasime lahti, et tegelikult on see üks hirmus hea rand. See sobib kõigile. Mõnus pehme liivaala päevitamisfanaatikutele, vesi ja lained niisama sulistajatele, aga ka surfaritele. Waikiki pidi olema surfi õppimiseks vägagi sobilik. Seda seetõttu, et harjutamiseks on piisavalt tagasihoidlikud lained eespool, profikad hullavad tagapool, lapsed ja niisama lustijad möllavad bodyboardidega täitsa ranna serval. Kui muidu ei tuleks meie puhul puhas hotelli ja rannapuhkus kõne allagi, siis Waikikil oleks see isegi teema, kui iga päev lainesurfi harrastada. Päeval püüad laineid ja õhtul on kogu Waikiki gulinaarne valik kolme sammu kaugusel.

Pearl Harbour

Honolulus tasub külastada ka Pearl Harbouri suurt memoriaal- ja muuseumikompleksi, mis mälestab 1941. aastal toimunud jaapanlaste üllatusrünnakut Pearl Harbourile. Kui ajaloo vastu on huvi, siis tegelikult kulub seal keskuses päris palju aega. Lisaks sõjamuuseumile, kus saab aimu kogu selle rünnaku diplomaatilisest taustast, on muuseumi aladel külastamiseks avatud allveelaevad, USS Arizona sõjalaeva memoriaal ja palju muud. USS Arizona memoriaal asub vee peal ning paikneb täpselt selles kohas, kus antud sõjalaev rünnaku tulemusena traagiliselt põhja läks. Memoriaalis peaks vee alt paistma ka laeva vrakk. Kuna enne meie külastust olid Hawaii saartel möllanud troopilised tormid, mis kahjustasid ka antud memoriaali, siis ei olnud meil kahjuks võimalik seda oma silmaga üle vaadata. Julgen arvata, et see on päris võimas.

Pärlipalavik

Oahul ringi uidates võib tihti kohata pärlilette, kus suure kausiga on hunnik pärlikarpe leti peal. Ma pole liiga suur pärlite huviline olnud, aga kuna mulle meeldib reisidelt kohalikku ehtetööd ikka kaasa osta, siis tundus hea mõte olevat endale oma pärl kaasa valida. See kõik muidugi tundus jube turistikas ja ilmselt ta ongi. Ent siiski. 1 pärl võib ju olla. Tegu on sellise pisikise ja lihtsakoelise pärliga, mis ei maksa ka tervet varandust.
"Oma pärl" kirjutasin sellepärast, et sa valid endale niiöelda pimesi ühe kinnise pärlikarbi, mis sinu silme all avatakse. Siis alles näed millise kauniduse sa omale tõmbasid.
Teenindaja muidugi jagas siseinfot, et ta võib välimuse järgi natuke suunata, kui on soov väga konkreetset värvi isend välja tõmmata. Igal pärli värvusel on ju loomulikult oma tähendus ja muud legendid juures. Ma arvasin, et mulle sobib üllatus ka - et õige pärl ikka tuleb ise peremehe juurde. Teenindaja ei olnud taaskord kitsi siseinfoga ja mainis, et kõige koledamad karbid annavad tavaliselt kõige ilusamaid pärleid. "Üks müügijutt käib ainult", mõtlesin selle peale. Koukisin ühe koleda karbi siiski välja. Enne selle avamist tuli veel pärli tulevasel omanikul teha läbi õnnistamise rituaal, kus koputas kolm korda noaga karbile ja hõikas "Aloha!, mille peale müüjadaam omakorda tilistas kella. Valikut ei olnud, kõik tuli kaasa teha. Karbi koledast sisuollusest kougiti seejärel välja imeilus pisike pärl. Õrnroosa pärl pidi tähistama õnne ja romantikat. Palun väga. Nüüd te teate, mis on õnne saladus 😀
Kogu seda tseremooniat tegime kollektiivselt kokku lausa kolm korda, sest Marguse ema valis samuti oma pärli ning ühe isendi otsustasime viia ka tšempion Mariale. Mariale ilmus väga koledast karbist välja meie perekollektsiooni kõige suurem ja uhkem pärl. Valget värvi isend. Ääremärkus Mariale - see tähendab ilu ja lootust.
Me olime natuke nõudlikud kliendid, sest meile ei sobinud ükski kohapeal pärli ehteks tegemise variant. Need olid nii üle võlli uhked ehted, kuhu pärli sai külge panna, et summutasid kogu pärli enda ilu ära. Meie nõudmisel pärlist lihtsat ketti läbi puurida sai, aga kusagil Maui Divers Jewelry disainimajas. Saime juhised kätte, kuidas ja kuhu minna ning järgmisel päeval otsisimegi koha üles.
See disainimaja oli korralik turismiauk. Maja ette sõitsid bussid, kust väljusid eranditult vanad ja väga vanad daamid ja härrad, kes olid toodud pärle vaatama ja soetama. Hoones ringi liikumine oli tugevalt üleorganiseeritud ning meiega tegeles tee peal vähemalt 4 erinevat inimest, kellele ma kannatlikult iga kord ära seletasin, et mis me soovime. Mõtlesin mitu korda, et ma olen nüüd saavutanud sellise turistiseisundi, kus olen läinud igasugu tilu-liluga kaasa.
Kui kogu see jant välja jätta, siis tegelikult saime kaasa imeilusad pärlid, ja enda jaoks sobivas minimalistlikus võtmes. Kannan seda rõõmu ja heade meenutustega 😀

Ja viimaseks - kuked, mis värk nendega on?

Hakkasime Oahul ringi sõites tähele panema, et igal pool, kus me oma linnavälisel tripil ka olime, olid kuked ja kanad lahtiselt ringi nokkimas. Dole Ananassikasvatuses jäid nad mulle esimest korda silma. Kobestavad mulda ja nokiva tõuke ära. Sattusin peale ka ehedale kukepoksile. Olelusvõitlus. Sealsed pärlimüüjad arvasid, et neil on nendest kirevatest kukkedest üsna kõrini juba. No okei, mõtlesin, et nad ongi osa sellest iluaiast seal. Osa Dole konseptsioonist. Kui aga kuked ja kanad ilmutasid endid ka meie järgnevates peatuspinktides, siis hakkas juba kahtlane tunne tekkima. Kas saarel ongi kombeks neid lausa nii radikaalselt vabapidada, et nad hulguvad parklates, kohvikutes ja niisama tee ääres?

Õhtul panin guuglisse: Roosters in Oahu. Selgus, et saarel elavadki kodustamata kuked ja kanad, kellega on juba pikemat aega mõningasi probleeme.Leidsin artikleid nii käesolevast aastast, kui ka vanemaid kajastusi nendest va peremeheta kukkedest ja kanadest, kes inimestel öösiti magada ei lase. Linnud ise on kusjuures imeheas toonuses. Suled läigivad ja nads tunduvad rahulolevad. Kliima on hea ja süüa jagub. Järelkasvuga ka probleeme pole. Kohalik omavalitsus peab plaani, kuidas seda olukorda lahendada. Hulkuvaid kasse ja koeri me oma sõitudel ei märganud. Ainult kanad ja kuked.

Aloha!

Nii palju siis Oahust. Sättisime endid tagasi Kona poole, et triatlonimelusse sukelduda ja Mariale kaasa elada.