Hawaii osa I: Big Island

Sissejuhatuseks.

Kuigi ma teadsin juba enne Ameerikasse kolimist, et see Hawaiile sõit tuleb, tundus see ikkagi nii kauge ja kättesaamatu. Ega mulle enne kohale ei jõudnudki, kui reaalselt üks õhtu enne lendu kollektiivselt asju pakkisime.

Esmase tõuke just nüüd ja just eelkõige Big Islandile (või siis Hawaii saarele) sõita, andis meile Maria. Mariat ootas ees triatloni tipp ja lagi: Hawaii Ironman ja meie muidugi olime suurima rõõmuga valmis kohale lendama, et seda kõike oma silmaga näha. Marguse ema ja isa olid enne Hawaiid juba meie juurde lennanud ning siinset eluolu avastanud. Nüüd siis lendasime kõik koos kuumale saarele uutele saareseiklusetele vastu ning Mariale kaasa elama. Sellest talletan eraldi loo tavalise tervisesportlase silmade läbi 😀

Kui Eestist mõnele Hawaii saarele lennata, siis tuleb arvestada tubli ööpäevane ots kohale jõudmiseks. Kui mitte rohkem...Siit Seattle'st läheb viie ja poole tunnine otselend Konasse.

Vaatamata sellele, et meil oli just ilus ja soe sügis käimas, suutsin ma end kuidagimoodi ära külmetada ning loetud päevad enne lendu olin tegusate inimeste ridadest maas. Ootasin hirmasti, et sooja saada. Seda, millise sõna otseses mõttes soojaseinaga ma vastu nägu saan, ei osanud ma aimatagi. Olin külmavaresena ennast lennu eel kahe dressipluusi ja pikkade teksade sisse ära pakkinud ning kohe, kui lennukist välja astusin, sain aru mida juba nädalaid Hawaiil olnud Maria mõtles, kui kirjutas, et riideid küll pole vaja eriti palju kaasa võtta. Kujutasin omakeskis ette, kui hea oleks vaakumiga jalgade ümber tõmbunud teksad kääridega lihtsalt säärte küljest lahti lõigata, et õhku saada.

Kõik saabumistoimungud tehtud, jõudsime oma Hawaii segasummasuvilasse, kus tervitas meid spordiduo Maria ja Sander ning ilusad vaated ookeanile ja palmidele. Esimesena vahetasid mehed kohe kingitusi, hawaii stereotüüpsärke ning avaõhtult ei puudunud ka lillevanikud. Nii juba võib päeva õhtusse veeretada küll!

Ma ei hakka sellesse kirjatükki peensusteni maha joonistama või kirjeldama, kuidas ja kus kõik täpselt Hawaiil on. Küll aga panen allpooli kirja need asjad ja kohad, mis mulle elevust pakkusid või uudishimu tekitasid. Toiduga on alati omaette teema - selle kohta on mul eraldi jutu jagu materjali.

Kona lennujaam

Lennukist maha astudes tuli naer peale. See lennujaam on ju nii ütlemata pisike ja nunnu! Kõik on vabas õhus ning enne kui sa arugi saad, oled juba lennujaamast väljas. Visualiseerimiseks võta näiteks Põlva bussijaam, lõhu katus pealt maha, lisa paar palmi, mõned turvaväravad, aloha-muusika kõlaritesse ja keera küte põhja. Jube mõnus.

Ilmast kõigepealt

Kõige olulisem teema. Ilm. Kedagi ei jäta külmaks. Palun väga - siin ongi üks ja alati soe aastaaeg, millest eestlane salaja unistab. Aasta plaanis Big Islandi temperatuurid väga ei kõigu ning enamikes kohtades saarel valitseb mõnus soe troopika. Mägisemad piirkonnad kogevad aasta jooksul rohkem madalamaid kraade ja ka tihedamini vihma. Madal siis Hawaii mõistes võiks olla selline 20 kraadi ringis.

Kailua Kona, kus meie peamiselt pesitsesime, asub saare läänekaldal ning on tänu mägedele suuremate tuulte eest paremini kaitstud. Valdavalt on ilm seal alati päikeseline ning temperatuur kõigub aasta jooksul ainult 5 kraadi üles-alla. Oktoobri keskmiseks temperatuuriks olevat Kailua Konas umbes 25-30 kraadi. Meile sattus korralik ja õhuniiske 30 kraadine periood. Öine temperatuur samuti ei kuku ülemäära madalale. Pilvisemad päevad on suts lahedama olemisega kui lauspäikeselised, ent siiski tasusid veepudel ja peakate alati ära, kui pikemalt väljas seiklesime. Kas sooja oli lausa nii palju, et tahtnuks nuriseda? Jah, kohati oli meeletult ja harjumatult palav, aga ma siiski nautisin seda troopilist õhku, mis mulle iga päev vastu nahka põrkas.

Kottpimedus

Väga pikalt öösse välja saarel seigelda ei saagi. Õhtuti läheb üsna varakult pimedaks ning seejärel valitseb päris korralik kottpimedus. Ka asustatud kohtades. Tänavavalgustus on väga sümboolne ning annab pigem aimu, kus tee on. See, kas sa seal tee peal jalutada ka näed, on teisejärguline. Päris linna keskmes on muidugi hea ja valge, aga kui kilomeeter eemalt sinna kõrvaltänavatelt jalutama hakata, on ikka kottpimedus. Nii ei näegi sa näiteks, kuidas sama tee peal mõni suur prussakas sinuga võidu jookseb. Nad tõesti liduvad kiiresti.

Aloha

Hawaiil on kõik hirmus lihtne. Aeg on aeglasem, riietest viskad mingi t-särgi selga, plätud jalga ja oledki päevaks valmis. Raadiost mängib lausa klišeelikult filmidest tuttav ukulele muusika, kuhu kõrge kõlaga meeshääled kohalikus keeles peale laulavad. Pole vist laulu, kus ei kõlaks sõna "aloha". Kohalikud alohatavad sulle igal pool, kuid õpime kiirelt, et aloha ei ole ainult "tere". Aloha on igal pool ning inimene on looduse ja saarega üks. Isegi autonumbritele on märgitud: Aloha state. Kohtame oma reisi jooksul nii mitmegi inimesega, kes püsivalt Hawaiile elama on tulnud ja ütlevad, et hea aloha vaib on siin tõepoolest olemas. Kes Alaskalt, kes mujalt Põhja-Ameerikast. Turistidesse suhtutakse väga sõbralikult, kuid siseinfona kuuleme, et põliselanikud ei pruugi valget sisserännanud inimest alati väga lihtsasti omaks võtta. Eks sellel on suuresti ka ajalooline taust ning kuna meie turistidena tundsime ainult sooja vastuvõttu, siis ei hakanud sellesse teemasse ka süvitsi sukelduma.

Kailua Kona

Saare kõige elavam ja aktiivsem paik. Kohalikud ja ilmselt ka külastajad ütlevad linna kohta nii Kailua kui Kona. Linnake ise on selline laialivalgunud asustusega kant, seal elab ligi 12000 inimest. Kesklinna põhitänav Alii Drive asub kohe vee ääres ning sedamööda jalutades jäävad teele lõputud suveniiripoed, kust saab soetada stereotüüpset palmidega Hawaii särki. Lisaks restoranid, hotellid ning erinevad pisemad rannad. Linnas valitseb nii päeval kui õhtul mõnus vaib ning aeg tundub kindlasti aeglasemalt liikuvat, kui kusagil mujal. Kõike on piisavalt palju end samas ka piisavalt vähe, et säiliks selline mõnus pisikese ja armsa koha tunne. Linnapildi muudavad veelgi ilmekamaks mõned väga väga massiivsed puud ning aeg ajalt üllatusena kõnniteele paiskuvad lained.
Tegevusi on omajagu. Ajaloohuvilised saavad tutvuda Hulihee majaga, kus kunagi elas kuningas Kamehameha ja tema järglased. Jah, Hawaii on olnud lausa eraldi kuningriik. Ja see ei ole veel kõik - kunagi oli iga Hawaii saar veel eraldi omaette kuningriik. Kuni nad siis ühel ilusal hetkel kokku liideti.
Lisaks rannas vedelemisele ja veespordile, saab minna ookeani kalapüüki harjutama, külastada kohviistandusi ja puuvilja kasvatusi, kohalikke antiigipoode, merihobukasvandust ja Kona õlletehast ning mida kõike veel.

Kailua Kona:

Saar

Iga Hawaii saar olevat oma näoga. Kahe saare väisamise põhjal usun seda kindlasti. Big Island on Hawaii kõige suurem saar. Ruutkilomeetrid on 10 400 ning inimesi elab saarel 180 000 ringis.

Korralike automatkafännidena tegime neljal rattal Big Islandile ka enam-vähem tiiru peale. Loodusvaated olid meie teekonnal paiguti ikka väga erinevad. Lamedast laavakivipõllust lopsakate ja mägiste heinamaadeni.
Teekond Kailua Konast mööda lääneserva üles on esmalt suhteliselt tasane ja peamiselt tumeda kivimi ja pokumaad meenutavate rohututtide nägu. Linnad, näiteks nagu Hawi seda on, on pisikesed ja aloha meeleolust punnis. Erinevad värvilised suveniiripoed ja lihtsad kohvikud, kust mõni põnev amps võtta.

Teekond Kailua Konast Hawi linnakesse:

Vahepeatus Hawis:

Loodus muutus edasi liikudes silme all aina lopsakamaks ning troopilisemaks. Põõsad olid tee servas nii paksud, et ei näinudki enam, mis selle dzungli taga on.

Mõned grüünepeatused saare põhja osas, Kamuela lähedal:

Kosutav kookos oma eheduses:

Järgmine hetk olime juba veidi kõrgemal ning maastik täitus heinamaade ning mägisemate vormidega. Palmid asendusid okaspuude alleedega ning igas ilmakaares viljeleti agrikultuuri.

Mamalahoa maanteele jäävad vaated:

Oo, ja ka temperatuur langes sõidu vältel päris korralikult. Oma kümme kraadi lausa. Olime juba niipalju kõrgemal, et ilmal oli hoopis teine nägu. Ühel hetkel oli tee serval oli liiklusmärk infoga, et järgmised 8 miili on udu. Oligi.
Veidi madalamale tagasi jõudes oli ilus troopika jälle omal kohal.

Udu lõik:

Vaipio Valley vaated rannikule ja niisama klõpsud:

Kilauea Vulkaan...

...mis hävitas rohkelt majapidamisi ja tegi muud kurja, ei olnud enam üldse erutunud, kui hiljuti uudistes nähtud. Tõttöelda me ei saanudki väga hästi aru, et siin maikuust alates see laavamöll käinud oli. Nii palju ehk saime aimdust, et paljud vulkaaniga pihta saanud alad olid sisenemiseks rangelt suletud. Vulkaanipiirkonnas oleva rahvuspargi aladel oli võimalik paari miiliseid jalutusi siiski ette võtta. Need olid tegelikult täitsa kihvtid rajad. Kohati hästi tihedas padrikus, misjärel avanes pilt tossavale väävlilõhnalisele maastikule.
Vaatasime eelnevalt rahvuspargi infokeskuses viimaste värskete sündmuste kulgu ekraanilt ning nentisime, et kui Ironman'i ettevalmistused välja arvata, oli hetkel saarel ikka väga rahulik aeg. Autoga pääsesime ligi vanadele aastakümnetagustele vulkaanialadele, et tunnistada, kui aeglaselt loodus sellest kõigest taastub.

Rannad

Randu on Big Islandil väga erinevaid. Liivased linna-ja kuurortirannad. Privaatsemad liivarannad bodyboardimiseks. Veidi kivisemad snorgeldamiserannad. Musta liivaga rannad vulkaanialade lähedal. Surfirannad. Maagilise liivaga rannad. Viimase osas on nii, et mõni päev on ta mõnus liivarand. Mõni järgmine päev avaneb selles samas rannas kivine ja noaga lõigatud vaatepilt. Kus siis seesama liiv on, kus me alles lustisime? Hiljem on ta jälle tagasi. Müstika.

Honaunau rand. Hea snorgelduseks ja niisama päikesevannideks:

Hapuna Beach, mõnus valgeliivarand, või natuke kivisem Kua Bay, kus on mõlemis hea bodybordiga libiseda:

Või musta pehme liivaga Punaluu Beach:

Magic Sand Beach, mis ideaalis võiks välja näha selline, ent ei maksa üllatuda, kui kogu see liiv on sealt lihtsalt jalga lasknud. Siit siis pilt, kus liiv olemas on...

...ja üks järgmine hetk, kui teda on tükk maad vähem:

Kalapüük

Ookeani kalapüük. Rendid paadi. Paadis on paar meest kaasas. Üks juhib alust ja teine sätib õnged valmis ning räägib, mis imetabaseid isendeid on hea õnne korral võimalik püüda. Ilus päikeseline ilm ja ookean on ise juba päris mõnus elamus. Mõtteis muidugi juba kokkasime kogu seda kalakogust, mille me arvasime endid koju viivat. "Mis me teeme kogu selle kalahunnikuga?", oli põhiline küsimus. Püüda plaanisime tuuni muidugi ja veel mingeid värvilisi suuri isendeid. Meie kuuetunnine ookeaniretk lõppes siiski sügava kaladefitsiigiga. Alati ei näkka. Mõned ampsamised ja valehäired, kuid null püüki. Manasime väärika kaotaja näod ette ja nentisime, et sõit oli siiski väga kihvt. Soovitan.

Igaüks sisutas kala ootuses oma aega nii nagu oskas:

Gekod, monguus ja muu

Gekod. Neid rohelisi tüüpe näeb igal pool ning kohati tundub, et inimese kohalolu ei sega neid üldse. Pidi olema hea märk, kui geko sinu lähedusse suvatseb tulla. Meie ööbimiskoha palmidel käis vilgas rohekirju elu. Mõni isend vaatas lausa üle õla, kui neid kõnetati või pildile paluti.

Hall india monguus. Selline väga väikese nirgi suurune karvane jalgadega pulk, mis hirmus käbedalt su silme alt jalga laseb. Pulk sellepärast, et eemalt vaadates tal nagu kaela ei olegi, kui ta ringi lidub. Mul ei õnnestunudki ühtegi sellist isendit kaamerasilmaga jäädvustada, aga et paremat ettekujutust saada, siis näeb see loom välja selline https://en.wikipedia.org/wiki/Indian_grey_mongoose. Tegelikult on ta inimese poolt Hawaiile toodud võõrliik. Monguusi eesmärk oli vähendada saare näriliste arvu. Kahjuks inimeste plaan ei töötanud eriti hästi, sest nad panid puusse väga olulise detailiga: närilised nimelt olid ööloomad, aga monguus päevase loomuga. Seega ei tulnud sellest küttimisest ja näriliste vähendamise plaanist suurt midagi välja. Monguus ajab päevasel ajal oma asja ning meil õnnestus teda näha päris mitmel korral. Ühel sellisel ootamatul hetkel nägime, kuidas üks väike monguus üritas küttida endast poole suuremat kana. Kanade ja kukkedega on Hawaiil eraldi lugu, aga sellest juba ühes teises jutus.

Prussakad. Hästi suured ja kiired prussakad. Kimavad sinuga koos kuskil teeveerel. Õnneks neid tuppa väga ei tüki ning nad elavadki vabas õhus suuresti oma elu. Mõned korrad meie teed ristusid ka ootamatult rannarestorani kivimüüril või lennujaama (seesama nunnu lahtine lennujaam) ootepingil, ent ei saa öelda, et nad oleks kuidagi väga ebameeldivalt ja pidevalt meie teele jäänud.

Linnud. Hommikune ärkamine tähendas alati kahte kindlat heli. Linnulaul segatuna ookeanikohinasse või vastupidi. Väga sümpaatsed kollased ja üsna pisikesed linnud olid põhilised tegelased, kes meie maja ümbruse helisid reguleerisid. Ja siis tuvid muidugi. Mina kutsusin neid mikrotuvideks, sest nad olid võrreldes meie linnatuvidega ikka poole pisemad. Nende veider heli oli ka stabiilselt taustaks. Varblasi täiendasid väikesed punased kardinali nimelised kirkad linnud ning vee ääres toimetasid samuti ühed pisikesed pika ja peene nokaga tegelased. Kuningapere Kamehameha häärberit ehk kodumuuseumi väisates selgus, et kirka linnu suled olid kunagi üks peamisi ehete valmistamise meetodeid. Lisaks valmistati sulgedest suuri lampe meenutavaid taieseid. Sulgedest esemeid tehti ainult kõrgemast soost isikutele. Arvestades nende suurust, ma isegi ei tahtnud mõelda, mitu pöidlapikkust lindu selleks vaja läks.

Big Island ja Kona kant on puhkamiseks kindlasti kihvtid. Järgmise saarevallutusretke tegime Oahule. Oligi teistmoodi. Seetõttu panen ta ka eraldi jutuna kirja.