Geoduck'i palavik
Oli see vist päris siiajõudmise alguses, kui otsisime üles Andrew Zimmern'i saate siinse piirkonna toitudest ja söögikohtadest. Vaatasime suud ammuli, kuidas kuskilt rannikumudast tiriti välja üks hiiglasuur karbiline, kelle kael oli vaat et käevarre jämedune. Nentisime, et elus esimest korda kuuleme sellisest "molluskist". Zimmern muidugi kiitis hõrku fileed taevani. Jube huvitav küll. Aga no ennegi on nähtud, et koledad asjad osutuvad delikatessiks ja kõik on selle üle hirmus rõõmsad.
Kuna me esmalt häälduse järgi aru ei saanud, et misasi see siis täpselt on, tuli internetis veidi sobrada ja palun väga: geoduck (/ˈɡuːiˌdʌk/).
Mina seda elajat eesti keelde tõlkida ei tea, aga pole ka vaja, sest ega teda leidubki ainult siinsetes ning Kanada lääneranniku vetes. Tegu on maailma ühe suurima soolase vee karbilisega, mis kaalub täiskasvanuna keskmiselt 700 grammi ning mille kael võib olla vaat et meetrine. Kui nad just toidulaial ei lõpeta, siis võivad nad elada sajandijagu aastaid ja pealegi. Ja siis on veel nende välimus. Selle puhul ei salga keegi siin maha, et jah, tõepoolest meenutab küll peenist. Teen visualiseerimise lihtsamaks ja panen siia ühe väljavõtte veebis olevatest piltidest:
"See on nii halb, et see on juba hea!" arvasime meie ning asusime uurima, kus seda imelooma maitsta saab. Päris igal pool ei saagi. Peamiselt leidub sashimina kuskil sushirestoranis või siis austribaarides. Ühesõnaga - kui tuleb tuju restorani tuulutama minna, siis geoduck on meie To-eat listis kindlalt esimeste hulgas.
Selleni läks muidugi aega. Tegelesime vahepeal uude korterisse kolimisega ning kuna Eestist haarasime seinale kaasa ainult üksikud pildid kunsti, siis mul oli vaim valmis pandud, et midagi tuleb ka ise tühjadele seintele pintseldada. Kindlasti midagi kohalikku, aga see ei saa kindlasti olla midagi nii läilat nagu Space Needle või Mount Rainier'i mäetipp - kõik väga ilus, aga neid on siin suveniiripoodides juba ribadeks raamitud ja mulle sellest piisab. Et siis äkki hoopis geoduck ? Kuna ta välimus on nii halb, et see on juba hea, siis võib ju täitsa toimida ka paberile pannes. Otsisin kohalikust kunstipoest vesivärvid ja nii mu sõbrad duck'id omamoodi karikatuuridena nüüd koduseintel on.
Aga mis maitsega nad siis on? Otsustasime minu sünnipäeva tähistada Taylor Shellfish austribaaris, kus saab proovida ka geoduck'i sashimit. Taylor farm kasvatab nii austreid kui geoduck'i ning neil on Seattle 'i kandis mitmeid söögikohti. Ootused olid hirmus kõrgel, sest see geoduck'i palavik oli meil kestnud juba mõnda aega ja vajas mingitki kulminatsiooni. Leidsime vahepeal isegi miskise aasia supermarketi, kus müüakse värsket kalakraami ning meie rõõm oli suur, kui avastasime, et sealt saab osta ka värsket geoduck'i. 1 pound ehk siis umbes pool kilo seda elajat maksab 29.90USD. Mõtle - äkki ongi hea - saame ise ka kodus vaaritada seda imelooma.
Niisiis Taylor Shellfish farmis kasvatataud geoduck'i sashimi. Istusime pidulikult restorani maha ning lauda ta toodigi. Toore kaelafilee lõigud maitsestatud millegi tsitruselise, kurgi ja chilliga.
Üllatus number üks: see on krõmps, mitte pehmematsorti kustukumm nagu ma arvasin. Üllatus number kaks: ta ei olegi ebamäärase maheda teomaitsega nagu ma millegipärast endale ette kujutasin vaid hoopis sellise naljaka mere ja värske kalalõhna maitsega. Ma tõesti ei oska paremini ennast väljendada, sest nii ta mulle just tundus. Marguse maitsemeeled olid möödunud nohust veidi tuhmid ning tema jaoks oli härra duck veidi mahedam ja meenutas hoopis mingit taime 😀 Et siis kõik said nüüd täpselt aru, mis moodi see maitseb eks?
Kuna sashimist kõhtu täis ei saa, siis proovisime ka Taylor Shellfish farmi teisi karbilisi ja kala, mis kõik olid väga maitsvad.
Kuna geoduck ON siiski täitsa söödav, siis meie geoduck'i palavik jätkub: tahaks nüüd proovida teda ka muul viisil ise kokata. Niiet geoduck'i saaga pole veel läbi ning kindlasti ma visandan mõned värvikad geoduck'i tüübid ka veel paberile, sest avastasin, et vesivärvid on täitsa lahedad.
Kes aga soovib geoduck'ist lähemalt lugeda, siis siin on paar linki ka:
https://en.wikipedia.org/wiki/Geoduck
Muuseas - 5.mail on siin mehhiklastel suur pidupäev: sinco de mayo - ma olen väga meelitatud, et minu sünnipäeva niimoodi austatakse 😀.
Tegelikult on tegu ühe niiöelda võidupühaga. Kunagi hirmus ammu oli 4000 pealine mehhiklaste armee suutnud eneselegi üllatuseks vallutada 6000 pealise prantslaste armee ning see oli juba selline võit, mida mäletatatakse ka aastasadu hiljem ning mis väärib hea toidu ja muusikaga tähistamist. Kuna meil oli aga parasjagu geoduck 'i palavik, siis seekord jäin mehhiklaste peost ilma. Luban järgmisel aastal kohal olla ja maisileiba ja ube süüa.