Automatka eri: lumi, Wenatchee ja bratwurst
Plaanis oli laupäevane autotripp. Sihtkohaks Leavenworth'i nimeline pisike linnakene, mis pidi olema väga väga Lõuna-Saksamaa nägu. Margus oli seal kunagi ka käinud ning kinnitas, et koht on täitsa põnev. Kindlasti mitte vähem põnevam tõotas tulla ka tee ise sinna Helgademaale, nagu ma seda kohta kutsuma hakkasin.
Plaanis oli kulgeda mööda Stevens Pass ala, mis lubab lahkelt pääseda teispoole Cascade mägesid. Maksimaalne kõrgus, mis teed mööda kulgedes saavutakse, on üle 1230ne meetri.
Bellevuest alustades oli ilm võrdlemisi päikseline ning soe, nii umbes 13-15 soojakraadi juures. Vaatasime teel olles ka igaks petteks Stevens Passi prognoosi ning see pani hetkeks kahtlema, kas ikka tasub üle mägede ukerdama hakata. Õhutemperatuuriks oli kindel null ning teekaamera ähvardas lumega. Ja seda ainult pooleteisttunni sõidu kaugusel. Kuna samas tee tundus paljas ning meie Wrangleril ilutsevad all sellisele ilmastikule sobivad rehvid, siis otsustasime siiski teed lähemalt uurida.
Algsest tavapärasest lobsakate okaspuudega ümbritsetud vaated muutusid aina mägisemaks ja ägedamaks ning mida kõrgemale kulgesime, seda rohkem hakkas ka lumi end reetma. Kõigepealt kõrguvatel mäetippudel ning seejärel ka juba teeservadel. Mäe peal on meeter lund! Elevdusime. Pole ju siiatulekust saati lund näinud. Tegin kohe kohustulikud pildiklõpsud meetristest ribadest, aimamata, et tegelikult alles huvitavaks läheb. Ühel hetkel olid teeservadeks mõnusalt suured lumevallid ning vaikselt tibutas lund ka juurde. Jõudsime Stevens Pass mägisuusakeskusesse, kus elu sajaga kees.
Parkisime auto hetkeks ära ning tippisime oma tennistega läbi lume asja lähemalt kaema. Rahvas suusatas ja lumelauatas suusamägedel, mis koosnesid ainult naturaalsest lumest ja seda kõigest poolteist tundi suurest kevadest eemal.
Laias laastus isegi vähem, sest pelgalt 15 minutit sõitu edasi juba allasuunal kulgeval teel ning lumest polnud enam jälgegi.
Stevens Pass'i tee on üldse tasaselt pinnalt tulnud eestlasele üks hunnitu vaatepilt. Kahel pool teed on mägine ja metsik loodus, mida täiendasid kiirevoolulised jõed.
Margus pani enne Helgademaale jõudmist ette käia ära ka teepeale jääva Wenatchee järve ääres. Pidi olema õudsalt ilus koht. Oligi. Järve ääres oli kämpinguala ning rand. Tol hetkel oli nii tuuline, et ei uskunukski, et tegu järvega vaid pigem meresopiga, kui kogu seda veekohinat ja laineid vaatasime. Järve lähistele oli kogunenud juba mitmeid telkivaid matkalisi. Öösel isenesest veel üleliia soe ei ole ent õiget matkakaru see ei heiduta.
Veidi sõitmist ja jõudsimegi Leavenworth'i. Kuigi mul oli juba sisemine teadmine, et avaneb miskine Saksamaa moodi vaatepilt, siis olin ma sellegipoolest vägagi üllatunud, kui tõsiselt seal seda saksa moodi olemist oli võetud. Vaat, et tõsisemalt, kui sakslased ise võtaks 😀 Majad olid kahtlemata Baierimaa nägu ja tegu. Tänavatel ilutsesid saksakeelsed sildid ning milleski ei oldud järeleandmisi tehtud. Isegi Subway ja Starbucks'i logod/sildid olid Baierimaa väärilised. Ainus, mida tänaval ei kuulnud, oli saksa keel. Endalgi tekkis teistmoodi turisti tunne. Et ei olegi Ameerika.
Rahvast oli palju ning ainus negatiivne asi selle kõige juures oli ehk see, et autodel lubati nö. linnakeskmes nendel ilusatel tänavatel parkida, mis rikkus pisut seda hõngu ja vaateid ära. Eks selle koha peamine eesmärk ongi turistidele rõõmu pakkuda. Linnas elab alla 2000 inimese ning ilmselt enamik neist panustabki kohalikku baierluse edendamisse.
Meil oli kindel plaan leida koht, kus süüa saksapärast bratwursti. Õnneks neid kohti on seal piisavalt ning varsti juba istusimegi hapukapsas ja sinepiga üleujutatud vorstid ees. "Russian mustard" purgist saime väga autentset ja teravat sinepit, millega eestlane harjunud on. Kõik väga maitsev.
Tiirutasime linnale ringi peale (ta on tegelikult üsna pisike) ning asusime koju tagasi. Sedapuhku siis teist Snoqualmie Pass kaudu, mis enam nii kardinaalselt lumistele radadele ei viinud ent samuti muhedaid maastikuvaateid ja silmailu pakkus. Seal asub ka üks teine suusakeskus, mis veidi madalamal ning suletud oli.
Kokku saime sõidutunde 4 ja pool ning kokku 241 miili, mis eestlase jaoks on umbes 390 kilomeetri ringis.
