Lähme vaatame mõnda autot...

Kuna meie valge Toyota rendiperiood hakkas lõppema, võtsime ette autosalongi külastuse. Ma olin juba tegelikult Tallinnas mõlgutanud mõtteid, et mis auto siin võiks olla ja olin kindlal seisukohal, et USAs peab ikka USA auto olema. Sakslased ja korealased, mis muuseas siin on üllatavalt popid, on out.
Et tuleb hankida ehe Ameerika auto, siis kimasime kohe Kirkland'i DodgeChryslerJeep esindusse. Ma olin korraliku eeltöö ära teinud ja idee oli vaadata 2 ukselisi Jeep Wrangler'eid. Kuna uut, 2018 aasta mudelit veel müügil pole, siis tahtsime vaadata ka pruugituid. Raili oli meie uhke Toyota roolis ja napilt kui esinduse parklase sisse saome keerata, oli "müügimees" juba vastas, näidates rõõmsalt, kuhu me saaksime ära parkida. Vastuvõtt oli uhke. Tundus, et kõik töötajad ja ka kliendid olid õnnelikud, et me sinna masinaid vaatama saabusime. Meie "müügimees" Kevin juhatas meid ametlikult oma laua juurde, võttis mingi vormi välja ja hakkas uurima, et mis masinat me siis tahaksime, ise jube tähtsalt märkmeid tehes. Iga 15 minuti tagant pakkus meile värskendavaid jooke või snäkke, millest me viisakalt loobusime. Kevin muuseas on selline naljakas tüüp, esinduses töötanud 3 kuud, enne seda oli Taco Bell'is (taco kiirtoit) miskine vahetuse ülem vms, kaelal kulunud XO tatoveering ja nukkidelt paistis ka midagi kulunud tatoveeringu laadset. Muidu asjalik ja hea jutuga kutt. Rääkis autodest, ilmast, matkamisest, toidust jne. Kui müüjatel enam vähem arusaam olemas oli, mida me otsime, hakati proovisõiduks autosid ette tooma. Esimesena proovisime 2018 4 ukselist Wrangleri. Sama 2 ukseline tuleb alles sügisel, aga kuna vana mudeliga on erinevus päris suur, siis tahtsime saada mingigi ettekujutuse asjast. Uus oli täitsa lux, ilusti nahka täis ja igasugu lisasid nagu fullHD tagurduskaamera jne.

Järgmiseks proovisime 2 ukselist, mis oli 2018 aastakäik, aga vana kerega mudel. Autonohikutele siis, et 2018 uus on JL mudelitähisega. 2018 vana kere on JK mudelitähis. Wranglerimehed saavad aru. Ehk siis teine masin oli 13 miili sõitnud JK mudel ja vahe oli täitsa sees. 2 ukseline on lühem ja õõtsub natuke rohkem. Lisaks on vanal mudelil 5-käiguline automaat, uuel on see aga 8-ne. Kuna me ei soovinud kindlasti osta tutikat nö vana mudelit, siis kolmas sõit tuli 2016 aasta JK'ga. Suhteliselt blank mudel, valge, aga "certified pre-owner", ehk siis esinduse poolt kontrollitud pruugitud masin, mis on tehase garantiiga ja ainult 8200 miili sõitnud. Väljast ja seest korralik, puhas, kusagilt ei paistnud, et oleks kulunud või midagi viga. Proovisõit oli kusjuures parem, kui sama mudeli tutikaga just hetk tagasi. Nagu üks teine müügimees, kes meiega ka vahepeal tegeles, ilmekalt näitas, et juu on nagu uued nahkkingad - tuleb sisse käia.
Vaatasime siis veel seda viimast autot ning siis läks asi huvitavaks. Läksime laua taha tagasi, et müügihind kindlaks teha. Raili juba murdus, kui meile pakuti juba 3.ndat korda juua ja otsustas joogi vastu võtta (tõmbas kuivaks). Auto hind laua peal, tehti kollase markeriga customer signature reale märge, et kirjuta siia alla, 10 minutit veel ja sõidad autoga koju.
Ahh, oot, mida? Me tulime ju ainult vaatama! Põhimõtteliselt eemalt piiluma, et kas Wrangler tegelikult ka asi oleks. Kokutasin siis, et: "Eee, selge. Hind on teada ja me nüüd mõtleme ning anname teada", mille peale vanem müügimees lahkelt teatas, et me arutagu paar minutit. Ahh, oot, mida 2!? Ma mõtlesin, et õhtul Railiga mõtleks, kaaluks, jne. Nüüd vaja kohapeal otsustada ja seda minul. Üritasin siis selgitada, et mul ju pole veel pangast eelkinnitust küsitud ja ma peaks enne ikka pangaga üle täpsustama need asjad. Sellepeale oli ka kohe vastus olemas: "Ohh, no problem, me räägime ise pangaga. Meil on otseühendus". Ja lisas, et on neil neid mujalt maailmast Microsoft'i ümberkolijaid pidevalt käinud, niiet neil kõik selge. Peale mõningast väga pingelist mõtlemist ja mingi kohaliku finantsmanageriga rääkimist, andsime kuradile sõrme ja allkirja alla. Auto isenesest vastas sellele, mida soovisime. Samas tahtnuks veidi rahulikumalt asjale läheneda, kuigi kogu aeg käis jutt, et nende klient peab ikka parimat saama.
Seal salongis on selline traditsioon, et kui keegi auto ostab, siis sinna lauda tuuakse suur kelluke, mida Raili siis kõvasti kõlistas. Saalis kõik olid jälle õnnelikud ja plaksutasid. Väga tore, siit lauast leiti ohvrid. Müük on kõva. Kevini sõnul müüdi ükspäev 32 autot. Ulme.
Algne lubatud 10 minutit paberite vormistamist muudkui venis ja venis ja hakkas tulema igasugu kummalisi pabereid, kus üritati küll aru saada, kas mina olen ikka mina jne. Paberid hakkasid juba vist korda saama, kui meie Kevin küsib, et kas mul kindlustus on. Ma rõhutasin uuesti, et eeee, ei - me ju tulime ainult vaatama, mille peale Kevin tormas vanema müügimehe või selle finants vana juurde, et neil polegi kindlustust. Meie Toyota oli ju renditud ning seal hoopis teine teema. Tuleb siis see finantsvana uuesti meie juurde ja hakkab seletama, et helistagu ma nüüd kindlustusse, et need teevad mulle kohe kindlustuse ära. Mul vist juba mingi viies kord, et ahh, oot, mida? Kuhu ma helistan? Laupäeval infonumbrile, et "Tere, ma olen Margus ja mul on vaja nüüd kohe mingit kindlustust". Mis andmeid nad mult tahavad? Ah et VIN koodi. OK, vuristan selle telefoni teel neile ette? Kas ma mingit pakkumist ei saa või mis tingimused on, mis hind on? Vana jälle rahustab, et kõik öeldakse mulle telefonis. Siis saan ise valida, mis limiidid ja vastutused jne. Ahh? Tegelt? Oot, teeme ikka nii, et ma räägin oma selle panga ja kindlustuse kontaktiga ning me tuleme esmaspäeval tagasi. Peale pikka selgitamist saime siis kokkuleppele, et ok - ajame muud paberid korda, auto jääb sinna ja tulen esmaspäeval kindlustusega. Uuhh, minu võit raisk!
Järgmine samm oli kuhugi taharuumi, kus kõik paberid siis välja prinditi, enamus A3 maatriksprinteriga ning uus, juba neljas müügimees hakkas meiega tegelema. No ok. Kui kutile on antud oma kabinet, ju siis on mingi tähtsam mees. Samas selline veits veidrik, hullult lappas pabereid, endal mobiil kõrval, kust striimib golfi ja ühe kõrvaga kuulab seda. Endal mitu aakrit maad kusagil tunni sõidu kaugusel ja hobused. 3 või 4 last ja muidugi juba neljas Wrangler. Allkirjastan seal terve pinu pabereid. Enam ei jõua ja tegelikult ka ei viitsi kõike lugeda, nagunii tõmmatakse rahalises mõttes müts pähe. Vähemalt mingis osas nii oligi (mis selgus ka hiljem kodus rahulikult pabereid läbi lugedes: näiteks mingi garantii 7ks aastaks, mida me tegelikult ei tahtnud jne).
Paberid allkirjastatud, tuleb sissemakse tasuda. Selgub, et osa saab tasuda kaardiga, ülejäänud osas tuleb check kirjutada. Klassikaline: ahh, mida, oot? Kas pangaülekanne ei sobi? Ei, check. "Kas sul polegi checkiraamatut kaasas?" Meie: "Haahaa." Maksan osa kaardiga ära ja selgitame veel üle, et auto jääb siia ja me tuleme esmaspäeval kindlustuse ja check'ga siis tagasi. Ei, check'i oleks ikka täna vaja. Aga Kevin on lahke poiss, tuleb sõidab teile koju järgi. No jah, mis siis ikka. Olime juba oma 4 tundi esinduses veetnud, seega olime põhimõtteliselt kõigega nõus, et juba välja saada.
Kodus järgmine probleem: kuidas check'i kirjutatakse? Kevin ka kehitab õlgu, ise veel USA'kas. Tegelikult selgus hiljem, et hoopis Guatemalalane aga ok, saab andeks. Esimene check läheb nässu. Midagi kirjutasin valesti. Googel'dan. Kurat, ühtegi head näidist ka pole. "How to write a check for dummies" tekstiga tuleb, aga näited on kõik hoopis teistsuguse põhja peal kui mul. Tore. Kolmas katse vist peaks sobima. Kahtlemata oleme kõik kolmekesi õnnelikud ja palun Railil lausa pilti teha (osalt ka garantiiks), et meie murjam ikka check'iga esindusse tagasi läheks ning ei otsustaks oma vanemaid Guatemalas toetada. Uhh - tänaseks kõik, pingeliselt kulutatud nii umbes 5 tundi.

Esmaspäev. Kirjutasin oma kindlustuse kutile juba pühapäeval ära. Ta on asjalik tüüp, aitas mul mõni aeg enne ka korteri kindlustuse teha. Nüüd on ilusti pakkumised ja erinevad paketid koos selgitustega meilis. Vot nii mulle meeldib: loen, tutvun, küsin lisa. Mõne meilivahetusega on leping sõlmitud, suures plaanis aru ka saadud, et mille eest maksan ja mida saan.
Peale tööd siis kindlustusega esindusse tagasi. Müügimees jälle rõõmsalt vastas ja teatab, et ta oli pühapäeval üllatunud, et miks see auto ikka seal on? Et kas me hüppasime alt ära? Nüüd oli toimetamine kiire. Kindlustusest koopia, misjärel viskasime mõned naljad, võtmed kätte ja minema. Raili teeb esimese sõidu üksi minu järel Avise rendikasse, et Toyotast vabaneda.
Hell yeah, auto käes! Jälle samm lähemal ameeriklaseks saamisel.