eluameerikas Tänupüha Lugu sellest, kuidas Chad ja Amanda olid sedavõrd kenad, et kutsusid eestlased oma ameerika koju tänupühasöömingule. Tegu on läbi ja lõhki Ameerikamaa inimestega, mis tähendas muidugi autentset kogemust. Tunneme neid tänu sellele, et ka Chad töötab Microsoftis. Eelmisel aastal, kui sel ajal veel turistina Margusega kaasa tulin, kutsusid Chad ja
hawaii Hawaii: Toit on alati kõige tähtsam ...ja ometigi venis selle kirjatüki valmimine nii pikalt. Koostasin enne Hawaiile minemist lausa nimekirja roogadest mida kindlasti proovida tuli. Enamuse neist sain ka ära proovida. Loetlen nad siia üles. POKE See oli minu truu kaaslane kogu Hawaii reisi vältel. Poke põhielemendid on riis ja toores tuun või lõhe. Viimaste osas
hawaii Hawaii: Ironman tavainimese sussides Elasime just kõik kollektiivselt paar kuud tagasi Mariale kaasa. Alustasime kaasaelamisega juba ammu enne Hawaiile jõudmist ja ega hiljemgi oli veel see emotsioon järelkajana sees. Kogu Maria ettevalmistust kõrvalt vaadates, blogi lugedes ja lugusid kuulates, hakkasin Hawaiil isekeskis mõtlema, et kas meie - valdavalt tervisesportlase tiitlikandjad - saame ikka aru,
hawaii Hawaii osa II: Oahu Tegime Big Islandilt ühe kõrvalepõike ka Oahule. Konast Honolulusse viiv lend kestis põgusad 45 minutit ja kohale jõudes tabas meid korralik kontrast. See on ju suur linn. Isegi lennujaam on suur ja igav. Plaanis oli saarel viibida kaks ööd. Piiratud ajaga on ikka nii, et pead mingite asjade osas kompromissid
hawaii Hawaii osa I: Big Island Sissejuhatuseks. Kuigi ma teadsin juba enne Ameerikasse kolimist, et see Hawaiile sõit tuleb, tundus see ikkagi nii kauge ja kättesaamatu. Ega mulle enne kohale ei jõudnudki, kui reaalselt üks õhtu enne lendu kollektiivselt asju pakkisime. Esmase tõuke just nüüd ja just eelkõige Big Islandile (või siis Hawaii saarele) sõita, andis
eluameerikas Üleameerikalik lotopalavik Pean selle kohe emotsiooni pealt ära kirjutama. Ma ei ole suurem asi lotomängija. Viimati mängisin lotot vast vähem kui aasta tagasi Järve Selveri kassas, kui Margusega lihtsalt naljaviskamise pärast miskised kraabitavad mesimummiga piletid ostsime. Muuseas ma võitsin ka! 3 eurot, palun väga. Edasi läks elu nii kiireks, et mul jäigi
eluameerikas Pearl Jami palavik Jimi Hendrix, Nirvana, Soundgarden, Alice in Chains. Kõik on Seattle'i pärlid. Aga ka Foo Fighters. Ja Pearl Jam. Pearl Jam'il on suur maailmatuur käimas ning võib ette kujutada minu pettumust, kui ma vahetult enne Ameerikasse tulekut avastasin, et Pearl Jam tuuritab just sellel ajal Euroopas. Nii lähedal. Milline nöök. Pearl
eluameerikas Udus Meil on siin õhuga täna eriti kehvad lood. Tegelikult juba eelmisest nädalast, aga hetkel oleme saavutanud ilmselt haripunkti. Juuli ja august on kõige kuivemad kuud. Aasta 2018 on temperatuuri ja kuivuse osas teinud siin piirkonnas ka mõned korralikud rekordid. Tulekahjud on kerged tekkima ning uudiseid uutest põlengutest tuleb üsna tihti.
eluameerikas Teekond Portlandi III Jätkub Portlandi autotripi järjejutt. Jõudsimegi linna Portland on meie naaberosariigi, Oregoni, kõige suurem linn. Linnas elab alla 700 tuhande inimese. Koos lisanduvate äärelinnadega on inimeste arv 2.4 miljoni ringis. Lugesin selle linna kohta kodutööd tehes ainult head ja väga head. Portland olevat multikultuurne toidu-, õlle- ja kohvilinn. Ootused olid
eluameerikas Teekond Portlandi II Saime Klipsan Beach'i majutuse perenaiselt ohtralt soovitusi, kus nende kandis enne Portlandi poole suuna võtmist ringi vaadata. Long Beach nimeline linnake ise oli juba tore vaatamine, aga kuulu järgi on lähedal veel kohti, mille võiks tee peale jätta. Võtsime soovitusi kuulda ja päeva sõit kujunes koos Portlandi jõudmisega selliseks. Kriban
eluameerikas Teekond Portlandi I Aberdeen ja Klipsan Beach Planeerisime juba mõnda aega naaberosariigi, Oregoni külastamist. Eesmärk oli jõuda Portlandi. Kirjade järgi pidi Portland olema üks kahtlemata elav ja avastamistväärt linn, mille slõugan on: Keep Portland weird. Trippi kujutasime ette nii, et võtame ikka muid punkte ka ja avastame ookeaniäärset rannikuäärt. Paar päeva enne trippi
toitameerikas Seattle'i tänavatoidufestival Seattle'i keskmes toimus läinud nädalavahetusel kolmepäevane toidufest. Bite of Seattle. Ma olen väga selle poolt, et sööma peab ning seetõttu oleks olnud patt jätta seal käimata 😀 Minu jaoks oli kogu see sündmus nii sisult kui suuruselt palju võimsam, kui ma ehk algselt taipasin arvata. Kogu Seattle Centre ala oli vallutatud
eluameerikas Amazon Go Amazoni pood. Kassat ei ole. Müüjaid ei ole. Saba ei ole. Võtad kauba ja astud poest välja. Nii nad ütlesid vähemalt, et on. Oligi. Margus tõmbas endale poe juurde jõudes Amazon Go äpi ja sidus konto oma kredikaga. Shopping võis alata! Päris mehitamata pood siiski ei ole. Ukse peal on
eluameerikas Žetoonid, luuletajad ja lutefisk Sündmuste puudumist ei saa siin kunagi koduspassimiseks ettekäändeks tuua. Kogu aeg toimub kusagil midagi. Eriti suvel. Kas siinsamas Kirklandi keskel, kuhu saab minutitega jalutada või siis mujal linnades ümberringi. Kirklandis, Marina pargis leidis läinud nädalavahetusel aset Kirkland uncorked veinifestival. Marina park asub kuurortihõnguses Kirklandi keskmes, Lake Washingtoni ääres, kus on
eluameerikas Seattle'i loomaia parimad poseerijad Seattle'i loomaaeda (Woodland Park Zoo) on kindlasti põhjust külastada. Mulle meeldis, et sealne elukate jaotus on piirkonniti grupeeritud, a la troopiline aasia, vihmametsad, savannid ning neis leiduvad linnud ja loomad. Palju vaeva on nähtud loomadele võimalikult autentse elupaiga loomisega ning tulemus on väga kihvt. Inimestele mõeldud jalgteed kulgesid mõnusalt tihedas
eluameerikas Lake Diablo, ehk kuidas me selle pagana järve ääres käisime Veebis ringi tuuseldades jäi mulle juba mõni aeg tagasi sihtkohana silma Diablo Lake - saatana järv. Värvilt nii uskumatult sinine järv, mis on ümbritsetud ilusate metsade ja mägedega. Lugedes selgus, et käinud ja näinud inimesed olid selle paiga kohta ainult head rääkinud. Parasjagu oli siin kuumalaine käsil ning päike lõõmas
eluameerikas Suur sünnipäev Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev on 4.juulil. See tähendab, et enamik töörahvast saab vaba päeva ning kõik on valmis oma armsa kodumaa tähtsat ajaloolist päeva tähistama. 4.juulil, 1776. aastal, võttis ports osariike vastu iseseisvusdeklaratsiooni ning see panigi aluse Ameerika Ühendriikide sünnile. Meie, eestlased, jälgisime huviga, et kuidas siin pidupäev siis
toitameerikas Leivajuttu Leivaga on olnud nigelad lood. Poed on "leiba" täis, aga siinne leib ei ole kindlasti mitte rukkileib. Mida oligi oodata. Alguses otsisime riiulitelt ikka neid kõige tumedamaid. Russian style bread ja German style bread kategooriast. Ostsime need ära ka. Pidime pettuma, sest värv on, aga maitseb nagu sepik. Eestlane ei
eluameerikas Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA II Uus nädalavahetus ja viimased kaks purjetundi. Laupäeval tegelesime peamiselt oma halsside ja pautide lihvimisega vastavalt etteantud trajektoorile. Lisaks katsetasime allatuult "liblikat", kus purjed on erinevatel külgedel. Õpetaja ähvardas, et tunni lõpus tuleb vees ka ära käia ning visandas kiired joonised, kuidas see täpselt käima peaks. Õnneks seda siiski sel päeval
eluameerikas Kuidas koolibrile muljet avaldada Mõned ilmselt teavad, et me oleme Nõmmel olnud ikka suured linnuvaatlejad 😀 Seega ei maksa imestada, kui meie siinsesse püsivasse elamisse asudes olid kaks esimest asja, mille siia soetasime: gaasigrill ja koolibri jooginõu. Selle viimase peale me poleks ise taibanud kohe tulla, kui poleks kogemata sattunud järgmisesse vestlusesse. Korteri võtmeid kätte
eluameerikas Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA I Margus registreeris meid mõlemaid purjetamise kursusele. Kaks nädalavahetust ning kokku 10 tundi purjetamise algtõdesid RS Quest purjekaga, mis on algajale merekarule parajalt pisike ja hallatav alus. Mina alustan valgelt lehelt. Margus, kellel on lapsepõlve Optimisti tunnid, väikelaevakapteni tiitel, mõned hooajad kolmapäevaregatte ning Muhu Väina regatt selja taga, ei alusta sugugi
eluameerikas Reede Sadam ja vaalad Käisime läinud nädalavahetusel minu sünnipäevakinki lunastamas. Margus oli planeerinud meile nädalavahetuse San Juan'i saarel. San Juani saarestik kuulub Washingtoni osariigi alla ning asub üsna Kanada lähedal. Nimelisi saari on kogu San Juan'i saarestikus 172, aga kokku erinevaid saarekesi on kindlasti üle kahe korra nii palju. Korralik praamiühendus on kolme kõige
eluameerikas Ilm. Ei jäta külmaks. "See on ju Seattle", kehitavad kohalikud inimesed õlgu, kui vihmase ilmaga on jutule saadud. Ilm ei jäta kedagi külmaks - ilmast räägitakse poekassas, muuseumis ja muidu täitsa suvaliselt. Ja siis veel kindlasti kõik omavahel kodudes ka. Ja televiisoris on alati põhjalik ülevaade sellest, kas ikka nüüd läheb soojaks või kas
toitameerikas Geoduck'i palavik Oli see vist päris siiajõudmise alguses, kui otsisime üles Andrew Zimmern'i saate siinse piirkonna toitudest ja söögikohtadest. Vaatasime suud ammuli, kuidas kuskilt rannikumudast tiriti välja üks hiiglasuur karbiline, kelle kael oli vaat et käevarre jämedune. Nentisime, et elus esimest korda kuuleme sellisest "molluskist". Zimmern muidugi kiitis hõrku fileed taevani. Jube
eluameerikas Fremont'i kirbukad ja Ballard'i lüüsid (trollist rääkimata) Viimane nädal möödus kolimise tähe all. Sellest pole mõtet pikalt kirjutada: Ikea, ostlemine, kruvimine, pappkastide lappamine, jälle Ikea, ostlemine, kruvimine, pappkastide lappamine 😀 Kõik hea ja koduse eesmärgi nimel. Ja pühapäev sai olema puhkamise päev. Olen hirmsasti kibelenud külastama ka mõnd kohalikku vanakraamiturgu ning seega otsisime pühapäevaks ühe sellise ka välja.
