Võib julgelt öelda, et kui poleks tulnud pandeemiat sellisel kujul nagu ta siin USAs on, poleks mul täna sellist materjali üles tähendada. Aga mul on! Oleme nüüd seitsme kämpimisega teinud korraliku tiigrihüppe, mis puudutab "Kämbi nii nagu ameeriklane seda teeb" valdkonda.  Või noh, titesammudega võrreldes, kuidas kohalik seda teeb. Siin

On kätte jõudnud jälle see aeg, kus õhukvaliteet on megahalb. Vaatasin just oma vanu ülestähendusi, et viimati oli selline lugu 2018 augustis. Kui esmalt tundus, et seekord läheb veidi kergemalt, siis täna tundub, et pigem hullemalt. Panen selle kõik jälle kirja, et siis on pärast hea vaadata.  Täiendan jooksvalt, kui

Tulime ometigi (matka)mõistusele ning tegime pikal Ameerika sünnipäeva nädalavahetusel kaks väga head matka. Üheks neist sai tunnise sõidu kaugusel asuv Rattlesnake Ledge, mis asub North Bend'i aladel. Rattlesnake matkarada on kohalike seas ääretult populaarne. Vaat et üks populaarsemaid. Matkarada tõuseb umbes 300 meetri kõrgusele ning seetõttu lubatakse imelisi vaateid

Margus käis aprillis toimunud vabatahtliku nädala raames Sail Sand Point'i purjeklubis hooaja avatöödel abiks. Sealse puhkepausi ajal räägiti, kuidas purjeklubil on uut logo vaja. Kuna me oleme ise sealtsamast RS Questi purjetamistunde võtnud, siis tundus antud disainikonkurss mulle väga südamelähedane. Otsisin nende viimase uudiskirja üles, kust sain info, et mis

Kunagi kirjutasin ühest põnevast saksapärasest linnakesest nimega Leavenworth. Ja kui ma ütlen saksapärane, siis see ei ole mitte paar Hanzu ja Helgat ringi kargamas, vaid ikka tõsine Baierimaa üledoos: http://www.matka.space/automatka-eri/ . Mainin seda seetõttu, et Leavenworth'ist mitte väga kaugel asub Fish Lake. Nimi ise juba annab aimu,

Vallutasime ühel kevadisel nädalavahetusel  järgmise maamärgi. Päevasest autotripist täiesti piisab, kui tahta aimu saada, mida kujutab endast pisike Camano saar. Saari on siinses lahesopis üsna palju ning senine veendumus on küll selline, et neid tasub kindlasti avastada. Kui kiirteelt maha keerata ja mööda rannikuserva Camanole suund võtta, siis kulub selleks

Oleme mitu korda 900 elanikuga  La Connerist põgusalt läbi sõitnud ning iga kord jäi jubedalt kripeldama, et seal tuleks ikkagi üks ööbimisega nädalavahetus teha. Sedavõrd hea tunne tekkis selle  sadamalinnakese osas. Üritasin esimesel läbisõidul pingsalt linna nime meelde jätta, et me kindlasti ära ei unustaks sinna tagasi minna. Meeldejätmise loogika

Kui esineb tugev Hollandi puudus organismis, siis saab selle suhteliselt kergelt ära lahendada, kui külastada Skagit Valley kevadisi tulbipõlde. Käisime ka aprillis vaatamas. Seda siiski enne õitsengu kõrgpunkti, mis tähendaks korralikke massistseene. Televiisor hakkas aegsasti tuututama, et nüüd on tulbiaeg kohe kätte jõudmas ning see olevat üks eriline aeg. Meie

Ma olen vahest ikka mõelnud, et missugune oleks maailm, kui inimene poleks taibanud muusikat tegema hakata. Selle ettekujutamine ajab mul juhtme samamoodi kokku, kui musta augu või universumi lõpmatuse hoomamine. Õnneks ei pea me sellises hoomamatus maailmas elama ning muusikat on sedavõrd palju, et ei jõuagi ära kuulata. Seda enam

Sügisel võtsime koos Marguse vanematega ette autotripi, mis pidi kulgema mööda rannikuservi, et näha sealsete linnade palet ja inimeste elu. Tol retkel me tegelikult käisime ka Hurricane Ridge's Olympicu mägesid vaatamas, aga sellest juba kirjutasin eraldi. Rahaga vooderdatud burksikohta kohtasime ka just sellelsamal retkel. Jätkuvalt toimus kogu seiklus siinsamas Washingtoni

Seattle'ist 3 tunni autosõidu kaugusel asuvad need lumised Olympicu mäetipud, mida meie oma rõdu aknalt tihtilugu imetleme.  Olympic Rahvuspark on veidi alla 4000 ruutkilomeetrine maaala, kus paiknevad needsamad vanade liustikega mäed, rohkelt lopsakat loodust ning loomaliike. Üks lihtsamaid viise rahvuspargi parimaid vaateid noppida on, kui sõita autoga Hurricane Ridge'i külastajakeskusesse,

Iga kord, kui meil on plaanis kuhugi sõita siis ma alati hõiskan, kuidas autotripid on mu lemmikud! Me pole nüüd talvel mõnda aega kusagile sõitnud ja kohe on hinges tühi koht ka.  Küll aga mul on kirjutamata mõned sügisesed väljasõidud. Niiet katan selle tühimiku mälestustega 😀 Käisime novembris Bellinghamis. See oli

Praktilisi asju on ikka huvitav võrrelda, et kuidas siin on ja kuidas kodumaal. Mul just ongi üks väga praktiline lugu jagada 😀 Meil varastati kõik rattad ära. Korraga. Kõik tähendab, siis kokku 3 ratast: minul oli siia kaasa võetud maastikuratas ning Margusel nii maastiku- kui maanteeratas. Õhtul olid nad alles, aga

See jutt ilmselt kodumaa rahvale midagi eksootilist ei paku, ent kohalike ameerikamaalaste jaoks on tegu väga hullude ilmaoludega. Päris nii ekstreemne meil siiski pole, kui Chicagos, aga võrreldes siinse piirkonna tavapärase talveilmaga, on asi ikka hull, mis hull. Lumi sadas maha ja õues on 5 kraadi külma.  Nagu ma olen

Margus ja Miikka võtsid nõuks vanakooli rokilegende vaatama minna ja kutsusid oma daamid ka kaasa. Kiss on minu jaoks midagi nii eelajaloolist (ja ka ajaloolist), et olin kohe mõttega päri. Igapäevaselt meil Kissi muusika vinüülimängijas ei keerle, aga samas kui kontsert nii kodu lähedal toimub, siis miks mitte oma silmaga

See lugu on vaat et ühest kõige põnevamast diner'ist, kuhu ma sattunud olen. Tuuritasime Marguse vanematega septembris veidi ringi ja võtsime erinevaid rannikuäärseid linnu läbi. Ikka siinsamas Washingtoni osariigis. Need linnad väärivad omaette kirjapinda, seega ma hetkel nendel ei peatugi. Ühesõnaga kõht läks tühjaks ja oli vaja teha kosutav linnupete.

Me teeme vahest Margusega neid päris Ameerikamaa asju. Et kui muidu oleme televiisorist näinud, siis nüüd saab ise kohale minna asja uurima. Üks selline sündmus oli Monstertruck Jam. See oli Marguse initsiatiiv sinna minna, sest tema oli noorest peast ikkagi mõelnud, et nii tore oleks neid suuri masinaid päriselus vaadata.

Ma ei tahaks küll väga uhkustada, aga suusatamisega on siin päris hästi. Või noh - väga hästi. Washingtoni osariik on oma asukoha ja looduse poolest ääretult rikkalik kant. Lisaks lopsakale loodusele, ookeanirannikule ja järvedele on siin ka mäed! Selge ilmaga näeme lausa oma rõdult neid ahvatlevaid lumiseid mäetippe. Mitmed kodumaalased

Tuleb välja, et Oktoberfest on Ameerikas oluline sündmus ning selle tähistamist võetakse tõsiselt. Ma ei oska öelda, kuidas mujal, aga Seattle linnaosades ja äärelinnades ma nägin küll igal pool kuulutusi erinevatest Oktoberfestidest. Nii oli ka meil Kirklandis oma Oktoberfest. Kui Oktoberfest toimub 8 minutilise jalutuskäigu kaugusel, siis ei ole head

Seattle'is, Benaroya Hallis oli põnev sümfooniakontsert tulemas. Lavale plaaniti ära mahutada kaks "staari". Üks neist oli suurele ekraanile manatav dokumentaalfilm "Jane" ja teine eelmainitud filmile taustamuusikat peale mängiv Seattle Sümfoonia oma uhkes koosseisus.  "Jane'i" näol oli tegu National Geographicu arhiivist pärineva ligi 50 aastase filmimaterjaliga, mida maailm varem näinud ei

Sellel aastal otsustasime jõulude ajal Ameerikamaal olla. Puhtpraktilistel põhjustel. Margus oli just oktoobris oma perest enamuse ära näinud ning minu lähetasime advendisaadikuna mõned nädalad enne Eestimaale, et starteegilised inimesed ära näha ja jõulutunne koos sisse saada. Ka lund nägin! See on meil siin Seattle'i kandis suhteliselt defitsiitne nähtus. Mis on